test

Helistab sõbranna Kristi: "Noh, nüüd on aeg. Hakata kirjutama." "Ma pean elukaaslasega rääkima," vastan mina. "Kas tõesti teisiti ei saa? Keegi teine pole nõus?" Ja ise tean, et ei saa. Aeg on rääkida, miks ma vajan kooseluseadust.

Kooseluseadust vajan ma seepärast, et mu pere on loodud naisega. Me kasvatame last ja plaanime lähiajal lapsi juurde saada. Ja me vajame oma kooselule mingitki juriidilist kaitset. Sest praegu meil seda pole.

Siinkohal tundub mulle, et kõik peaks justkui öeldud olema. Aga tuleb välja, et ei ole. On terve hulk inimesi, kes ei mõista, milles probleem. Et ma ei nõua erikohtlemist, vaid piskutki sellest, mis teisele osaks saab. Ja mitte ainult kohtlemist. Ma tahan kanda ka kohustusi. Nagu ma praegu kannan seeläbi, et maksan makse, ei võta vastu ümbrikupalka jne.

Soov vastutada

Meid ei ole vähe. Vastupidi. Nagu enamikul kolmekümnendates kodanikest, on meistki paljudel korterilaen, mõned lapsed ja stabiilne töökoht. Meil on ka samasooliste perede Facebooki grupp, kus vahetame infot - kust leida kaksikute käru, millisesse lasteaeda laps panna, kas sünnitada Pelgulinnas või Keskhaiglas... Tavapärased mured.

Augustis käisime samasooliste perede piknikul. Kohal oli mitukümmend inimest, mitmel rohkem kui üks last. Väike matemaatiline tehe viitab, kui palju vikerkaareperede lapsi mööda Kalamaja parki tol päeval ringi silkas. Pärast sõitsime mu vanemate juurest läbi. "Kas Tallinna linn organiseeris pikniku?", küsis mu isa naiivselt. Ma pahvatasin naerma.

Ka samasooliste perede kirjasadu riigikoguliikmetele võinuks reeta, kui paljud meist kasvatavad lapsi ja muretsevad nende tuleviku pärast. Paljud meist tundsid end juba nagu grafomaanid. Vähemalt ma ise küll. Umbes nagu Eduard Mihhailovitš Gelassimovi "Janus", kes kogu aeg igale poole lugejakirju saatis. Nii et metsa seenelegi jäi minemata.

Mu paljude sõprade elu üle troonib eksistentsiaalne hirm, mis saab siis, kui üks meist sureb. Sest hoolimata sellest, et meil on sageli oma perega lähedased suhted, ei saa me olla kindlad oma vanemates. Et nad aru saavad, et meie ja meie elukaaslaste lapsed peavad meid mõlemad vanemaks. Ja et lapsel on iga kell parem inimesega, kes on teda maast madalast kasvatanud ja hoidnud.

Ometi keelduvad mõned inimesed meie ümber tunnistamast, et meie peredel pole samad võimalused, mis nende omadel. On's see privileegipimedus? Et kui endal on kõik õigused olemas, siis lihtsalt ei näe teise muret? Mulle meeldiks mõelda, et asi on pigem selles, mitte et inimesed, sh riigikoguliikmed ongi pahad ja õelad endist nõrgemate suhtes, kes reaalselt vajavad abi. Et neil on suva sellest, kui osa inimesed sisuliselt nende käe läbi kannatavad.

Minu pere ja muud loomad

"Aga kus on nilbed detailid!", nõuavad nüüd lugejad. Sest me ju kõik teame, et homopaarid teevad kodus midagi imelikku.

Eks ma püüan siis sellele soovile vastu tulla ja neid detaile jagada. Meie hommik algab kell 7.45. Üles ärkan kas mina või mu naine. Esimene meist hõivad vannitoa, teisele tuleb poiss kaissu (sest selle rituaalita ei saa üles tõusta). Vahel esineb ka draama-algeid. Näiteks jõuluperioodil unustas ühel hommikul päkapikk käia. Noh, kuidagi õnnestus see mandariin sinna sussi ikkagi sokutada. Lõpp hea, kõik hea.

Kui teine duši alla jõuab, läheb esimene meist putru keetma. Poiss sööb putru üle päeva, vaheldumisi helvestega. Seejärel viime koos lapse lasteaeda. Nagu ka lasteaiapidudel oleme tihti ainsana mõlema vanemana kohal. Õhtuti toome koos lapse ära. Mõned korrad nädalas läheb poiss isa juurde, kes on tema iidol. Ja ega meie seda vähem ole. "Ema on printsess, sina kuninganna," nagu ta ükskord mu elukaaslasele ütles. No ja õhtuti on vaba kava. ETV2 ja multikad, enamasti teeb mu naine süüa, sest ma kipun tööd koju kaasa võtma, seejärel õpetan ma poissi lugema.

Augustis käisime samasooliste perede piknikul. Kohal oli mitukümmend inimest, mitmel rohkem kui üks last. Väike matemaatiline tehe viitab, kui palju vikerkaareperede lapsi mööda Kalamaja parki tol päeval ringi silkas. "Kas Tallinna linn organiseeris pikniku?", küsis mu isa hiljem naiivselt. Ma pahvatasin naerma.

Meil on ametiasutustes küllaga ette tulnud seda, et mu elukaaslast ignoreeritakse. Vaadatakse temast läbi, isegi kui ma meievahelist seost seletan. See on muidugi alandav. Õnneks on meie perekonnad olnud imeliselt toetavad. Viimane kui üks vanaema, vanaisa, õde ja vend. Laiema tutvusringkonnaga pole nii lihtne. Aasta alul tähistasime mu ema juubelit. Kohal olid mõned kaugema ringi sugulased. "Noh, kuidas sul ka läinud on?" küsisin tädipojalt. Mees põrnitses kinganinasid ja pomises midagi nina alla. Hiljem kuulsin, et ta on astunud EKREsse.

Eks ma võinuks seda omal ajal aimata, kui ta Facebookist ära kustutasin. Tollal sõimas ta LGBT Ühingut, et need pööravad koolinoori pederastideks, sest räägivad nendega homoseksuaalsusest. Ja mõtlesin, küll ma oleksin õnnelik olnud, kui mulle oleks koolis räägitud homoseksuaalsusest kui elu osast. Kui palju paineid oleks ära jäänud.

Lootusetus olukorras lootes

Möödunud kuul lugesin ma lehest, kuidas trummar Toomas Rull vihastas, sest lasteraamatus räägiti kahest isast. Et jätame lapsed homopropagandast puutumatuks. "Aga minu laps?", tahtsin seepeale küsida. "Miks ei või tal olla raamatuid, kust ta näeks, et ka meie pered eksisteerivad? Kuidas see täpselt Toomas Rulli ja tema lapsi ikka ohustab?"

Tegelikult kaob mul eluisu, kui ma loen kõiki neid sõnavõtte, mis väidavad, et meie peresid ei tohiks olemas olla ega olegi. Et me oleme vähem tähtsad ja et meile ei tohi anda juriidilisi õigusi. Neil hetkil kaalun ma tõsiselt, et korjaks oma pere kokku ja läheks Eestist minema. Nagu mitmed sõbrad on teinud. Alles eilegi saatis üks sõbranna pulmapildi Brasiiliast, nädala alul kutsus teine Lissaboni pulma. Neil hetkil mõistan oma ema hirmu, kui ta ütleb: "Palun mõelge, kuhu kooli te lapse panete. Te ei taha ju, et teda kiusama hakatakse." Sest kiusama hakatakse siis, kui on eeskujud, kes kodus kiusama õpetavad. Ehk kui mu tädipoeg räuskab homopropagandast, räuskab suure tõenäosusega tulevikus ka tema laps.

Ma tahtsin alul kirjutada selle loo oma nime ja näoga. Vaagisin kuu aega mõlemat võimalust. Ja lõpuks otsustasin jääda anonüümseks. Miks? Sest ma kardan!

Seepärast tahan ma, et sina, riigikogulane, vaatad mulle otsa ja ütled, et sul on ükskõik minust, mu perest, mu sõpradest, meie elukaaslastest ja meie lastest. Et sa ütled, et muretsed rohkem oma poliitilise karjääri kui Eesti inimese pärast. Et sulle ei lähe korda, et ma olen siia riiki panustanud. Et ma olen töötanud, loonud, andnud, maksnud makse, harinud end ja õpetanud teisi. Ma tahan, et sa ütled mulle näkku, et ma olen vähem väärtuslik, sest mina kasvatan oma praegust ja tulevasi lapsi teise naisega.

Ma tahtsin alul kirjutada selle loo oma nime ja näoga. Vaagisin kuu aega mõlemat võimalust. Ja lõpuks otsustasin jääda anonüümseks. Miks? Sest ma kardan! Ma kardan, et mu lähikondsed valatakse üle sopaga. Ma muretsen, mida ütleb mu tööandja. Ma pelgan, et äkki ma ei saa tulevikus tööd või et mu karjääril on kriips peal. Ma ei usu ka, et mu artikkel midagi muudab. Ma olen lootuse kaotanud. Nagu mu sõbradki. Eriti uudiste taustal, et riigikogus ei tule poolthääli kokku. Et möödunud korral hääletas keegi kogemata valesti. Et enamik erakondi taotleb kooseluseaduse tühistamist. Et me peame kerjama oma õigusi. Et poliitikud vilistavad selle peale, et meil on tohutu vajadus tunda end kaitstuna.

Aga ma tean, et kui legitimeerida meie pered, on ühiskond tulevikus õnnelikum. Nii et kuigi ma ei usu sellesse, et õiglus võidutseb, usun ma sellesse, et pean ise püüdlema õigluse suunas. Kooseluseaduse rakendamine aitaks õigluse jalule seadmisele kindlasti kaasa.

Artikkel ilmus algselt Feministeeriumi portaalis. Autor on portaalile teada.

1. jaanuaril jõustunud koosleluseaduse võimalusi on kasutanud juba mõned paarid, kinnitas Notarite Koda.

"Tänase hommikuse seisuga on teada, et siiani on mõned kooselud registreeritud ehk siis mõned kooselulepingud on tõestatud notarite poolt," ütles Notarite Koja jurist Kaitti Persidski Delfile.

Kas on tegu samasooliste või eri sooliste paaridega ning millal esimene kooselu sõlmiti, ei ole Notarite Kojale teada ning registreeritud kooselude täpset statistikat saab anda kuupõhiselt.

Alvar ja Dimitri, kes moodustavad samasoolise paari, hinnangul on geisuhete teemal ühiskondlikul tasandil palju suunatud mõtlemist ning hoiakuid, mida võimendab ka meedia. Samas tunnistasid mehed, et kui rääkida inimestega nii Eestis kui ka Venemaal, siis võib leida, et suhtumine antud temaatikasse on tavaliselt positiivne ja normaalne.

Alvar tunnistas Vikerraadio saates "Vikerhommik", et kuigi eilsest kehtib ühiskonnas palju vastukaja tekitanud kooseluseadus, siis rakendusaktide puudumise tõttu nad seda sõlmima ei kiirusta. "Seadus võeti vastu, kuid rakendusaktid need vaesekesed on nüüd need, millega seda materdatakse," rääkis Alvar.

Ta tõdes, et kuigi paar ei oota rakendusaktide kehtima hakkamist, siis ei tõtta nad ka notari juurde kooselu sõlmima.

"Kui seadus poolteist aastat tagasi vastu võeti, siis räägiti ju kohe, et seadus ei puuduta kaugeltki mitte ainult samasoolisi paare, vaid just enamuse heteropaare. Kokku kui ma õigesti mäletan, siis käis läbi number 180 000 inimest ning nendest ainult vähemus on geipaarid," sõnas Alvar.

Tema hinnangul peab seadus andma kõigile võimaluse kooselu registreerida, et ei tekiks õiguslikku tühimikku, mis on ebaõiglane ja normaalselt elu takistav.

"Meil otseselt notari juurde aega kirja pandud ei ole ja rakendusakte ei oota, kuid me jälgime küll, et see toimuks," rääkis Alvar, kelle hinnangul võiks seaduse ümber käivat tsirkust ja trianglit vähem olla.

Suurbritannia mõjuka ajalehe The Guardian hinnangul on Eestis 1. jaanuarist kehtima hakanud sooneutraalne kooseluseadus üks suurimatest muutustest, mille tõi aastanumber 2016.

Ajaleht märgib, et Eesti on esimene endine Nõukogu Liidu vabariik, kus samasoolistel paaridel on võimalik oma kooselu registreerida. Artiklit illustreerib foto tordist, millel on kaunistusena ülikondades homopaar.

Rohkem kui 60 protsenti sloveenlastest hääletas pühapäeval korraldatud referendumil samasooliste abielu legaliseerimise vastu, teatas valimiskomisjon, kui loetud olid peaaegu kõik hääled.

Rahvahääletusest võttis osa ainult 35,6 protsenti valijaskonnast. Samasooliste abielu seadust toetas 37 protsenti hääletanutest, vastu oli 63 protsenti.

Sloveenias pandi rahvahääletusele seadus, mis annaks samasoolistele õiguse abiellumiseks ja laste adopteerimiseks.

Selle aasta märtsis võttis Sloveenia parlament vastu otsuse, mis lubab samasoolistel paaridel abielluda ning lapsi adopteerida.

Seadusele ei antud võimalust jõustuda, sest kodanikualgatus Laste Jaoks esitas kohtule apellatsioonikaebuse ning nõudis teema suhtes referendumit, vahendab ERR-i uudisteportaal uudisteagentuuri Reuters.

Võrdõigusvoliniku kantselei koostas abimaterjali töötajatele ja tööandjatele, mis käsitleb töökohal võrdsete võimaluste loomist lesbidele, geidele ja biseksuaalsetele inimestele. Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta loodab, et Eestis saavutatakse olukord, kus iga inimene saab tööle minna kartmata, et keegi teda tema eraelu pärast diskrimineeriks.

Võrdõigusvoliniku kantselei koostas abimaterjali "Sinu õigused tööelus. Lesbid. Geid. Biseksuaalid", mis on mõeldud töötajatele ja tööandjatele. Trükis käsitleb töökohal võrdsete võimaluste loomist lesbidele, geidele ja biseksuaalsetele inimestele.

"Hea töösuhe põhineb austaval suhtumisel igasse töötajasse hoolimata tema soost või seksuaalsest identiteedist. Mitmekesist töötajaskonda hindav tööandja võidab kindlasti, tal on lojaalsemad ja produktiivsemad töötajad ja uuringud on näidanud, et erinevate omaduste ja taustaga töötajad aitavad kaasa loovamate lahenduste leidmisele," sõnas võrdõigusvolinik Liisa Pakosta.

Riigikogu õiguskomisjon otsustas saata kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu riigikogu 26. jaanuari istungile teisele lugemisele ja kui teine lugemine lõpetatakse, toimub kolmas lugemine ehk lõpphääletus 28. jaanuaril.

Eelnõule laekus ühtekokku 356 muudatusettepanekut. Õiguskomisjon arutas oma tänasel istungil muudatusettepanekuid ja jätkab nende läbiarutamist homsel istungil ja vajadusel ka neljapäeval, teatas riigikogu.

38 riigikogu liikme algatatud kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu (114 SE) eesmärk on vastu võtta sätted, mis loovad õigusselgust tuleva aasta 1. jaanuarist kehtima hakkava kooseluseaduse rakendamisel. Seaduseelnõu näeb ette enam kui 80 seaduse muutmist.

Mehed on tunduvalt järsemalt kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise vastu kui naised, selgub OÜ Melrem tellitud Turu-uuringute AS-i küsitlusest.

Küsitluses osalenud meestest 50 protsenti teatas kategooriliselt, et ei toeta rakendusaktide vastuvõtmist. Lisaks andis 14 protsenti meestest samale küsimusele vastuseks "pigem ei". Nii on 64 protsenti meestest seaduse vastuvõtmise vastu (või pigem selle vastu). Seaduse poolt on kokku 20 protsenti meestest. Poolt vastuse andis 11 ja pigem poolt oli üheksa protsenti hääle andnud meestest.

Naiste puhul on vastuseis väiksem ja seaduse vastuvõtmise toetajaid ja selle vastaseid enam-vähem sama palju. Eitava vastuse andis 30 protsenti naistest ja pigem eitava veel 15 protsenti. Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise poolt oli 19 ja pigem poolt 24 protsenti naistest. Kokku oli naistest seaduse poolt seega 43 ja vastu 45 protsenti uuringus osalenutest.