Väike seik minu küllaltki lühikesest, kuid samas ka pikast elukesest.
Lugu juhtus umbes aasta või veidi rohkem tagasi. Olin tollal 16. Tolleks ajaks olin juba netis omasooliste portaale külastanud üle aasta. Vahelduva eduga õnnestus mul ka vahel leida midagi sellist, mida hing ihaldas. Kuid üldiselt need suhted lõppesid kiirelt. Kuid siis ühel päeval sain jutu peale ühe toreda noormehega. Vanust oli tal minust veidi rohkem, nimelt 23. Tihtipeale me ikka õhtuti lobisesime messengeri kaudu ja mõnikord venisid me vestlused hiliste õhtutundideni. Kuigi meil oli hea omavahel suhelda ja meil oli ka klappi, ei oleks ma veel sel hetkel osanud aimata, kuhu see lugu edasi viib...

Ükskord tuli siis jutuks reaalsed suhted ja ta pakkus järgmine päev kokku saada. Ma mõtlesin siis, et saame siis pealegi kokku, mis seal ikka. Kuid mida lähemale hakkas saama meie kohtumistund, seda närvilisemaks ma muutusin. Ma nagu hakkasin tundma, et sellest asjast võib midagi välja tulla. Seda enam püüdsin ma end ette valmistada, et mitte lootusi petta. Olles siis end valmis seadnud, lahkusin ja hakkasin vaikselt liikuma meie kokkusaamiskohta. Kuna see koht oli minu kodust suhteliselt kaugel, pidin ma bussiga tulema ja jõudsin päris varakult kohale. Läksin siis ja istusin ning vaatasin paaniliselt kella. Kuid siis, peaaegu et täiesti täpselt õigel ajal ilmus ta mu ette. Ta oli just täpselt selline, nagu ta pildil oli. Ääretult kohmakalt tervitasime üksteist ning saime veidi tuttavamaks. Olime eelnevalt kokku leppinud, et kokku saades lähme istume parki ja lobiseme. Pargi poole liikudes olime mõlemad päris tagasihoidlikud ja vahetasime ehk paar sõna. Pargis istudes aga hakkas jutt jooksma. Mõne aja pärast
polnud enam tagasihoidlikkusest juttugi ning rääkisime kõigest vabalt. Ma tundsin end ta kõrval kuidagi nii vabalt ja mugavalt, varem pole ühegi kuti seltskonnas sellist tunnet tekkinud. Kuid aeg hakkas peale suruma ning väljas hakkas pimedaks minema. Jätsime üksteisega hüvasti ja läksime laiali lubades, et kunagi kohtume uuesti. Terve ülejäänud päeva olin ma kui pilvedes. Kuigi me olime tuttavad vaid vaevu mõne nädala ja kohtunud vaid korra, oli mul tunne, et ma olen armunud. Nüüdsest hakkasin ma veel rohkem nautima meie vestlusi. Mul oli lihtsalt tunne, et ma olen lõpuks selle Õige oma ellu leidnud. Ja see on kuratlikult hea tunne. Kuid ei olnud ma siis veel teadlik, mis kõik veel ees ootamas on...

Nagu ka eelnevalt lubatud sai, oli plaan kohtuda uuesti. Mina kui lootusetu romantik ja unistaja olin tollaks juba välja mõelnud vähemalt sadaviiskümmend erinevat võimalust või olukorda, kuidas ma teda oma tunnetest teavitan ja mis edasi saab. Millegi pärast olin ma tol korral tohutult kindel, et ka temal on minu vastu sellised tunded. Ükspäev siis saimegi kokku. Olime plaaninud minna kinno ja pärast seda kuskile sööma. Kinos käidud, läksime lähedale restorani sööma. Süües ma kogu aeg kogusin enesekindlust, et öelda talle need kolm võimalik, et kõige raskemat sõna. Kuid ma võtsin julguse kokku ja tegin seda. Ta reaktsioon oli kergelt öeldes imelik. Peale väikest naeru ütles ta lihtsalt "okei". Ning selgitas siis lähemalt, et ta pole kindel, mida ta minu vastu tunneb. Et ta otsib pigem head sõprust kui suhet. Sellega tekkisid minu ideaalsesse kujutlusse suured ja tugevad mõrad sisse. Mõtlesin, et okei, võibolla tekivad tal veel hiljem tunded. Aga jah...

Kohtusime veel korra kuid mida aeg edasi, seda enam ma sain aru, et ta näebki minus ainult head tuttavat või sõpra. Me suhtlesime küll edasi, aga vähem ja kokku me enam ei saanudki. Ajaga hääbus me suhtlus täielikult, põhiliselt selle pärast, et minu ideaalne ettekujutus oli kildudeks, tükkides, puruks lennanud ning mul kadus huvi suhtlus üleval pidada.

Hiljem tagantjärgi mõeldes kahetsen, et kuna ma ei saanud oma tahtmist ja olin jonnakas, kaotasin ta ka kui hea sõbra, mida ma tollal ei väärtustanud. Aga eks nooruses oleme kõik omamoodi lollid ja teeme vigu.
Nüüd aja möödudes pean seda seika üheks kenamaks ajaks oma elust, mis sest et see ei lõppenud just nii, nagu oleks meeldinud.