Oli tavaline suvepäev ja ma lonkisin mööda vanalinna sihitult ringi. See oli hetkel ainus viis kuidas oma meeli tegevuses hoida. Äsja olin selgusele jõudnud, et kutt kellesse ma olin meeletult armunud osutus minu jaoks täielikuks läbikukkumiseks. Olin lihtsalt armunud valesse inimesesse ja see mõte, et tema mind selle pärast väldib, tegi meeletult haiget.
Hakkasin juba kahtlema kas on üldse meeste vahel olemas niisugust nähtust nagu armastus.
Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et ma pidin kokku saama ühe oma sõbraga ja siis kokku leppima mida õhtuga peale hakata.
Seadsingi sammud teatud baari poole. Seal ta siis istuski, klaasike nina ees. Baaris oli külastajaid juba vaatamata varajasele kella ajale, palju võitu.
Kohe käis hindav pilk mul ringi ja registreeris kohal olijaid. Kuna ma ise olen sale ja küllaltki pikk noormees, siis hakkasin ma ka kohe paljudele silma. Kuna tegemist oli omasooliste kohtumispaigaga, siis ei olnud selles midagi taunivat. See lihtsalt käib asja juurde.
Terve pärastlõuna istusime Maxiga ja nautisime teineteise seltsi.
Õhtul täitus baar uue kontingendiga. Tuldi nii kambakesi kui ka üksi. Meie istusime Maxiga baari ees ja nägime kõikki kes sisenesid ja see meile rõõmu valmistaski. Me lihtsalt hakkasime nalja viluks kõikki kritiseerima ja see pakkus palju nalja ning meelelahutust.
Peagi oli letiesine juba meie ühiseid tuttavaid täis ja pidu oli laeni tõusnud. Kui äkki märkasin baari nurgas ühes seltskonnas noort ja minu jaoks vaga ilusat kutti. Ma lausa õgisin teda oma pilguga. Kuna vahemaa meie vahel oli küllaltki lühike, siis ta pidi kindlasti ka märkama minu ainitisi pilke tema poole. Kuid millegi pärast ta ei teinud neid märkama ja õhtu jätkus omasoodu.
Peagi oli aeg nii kaugel, et pidime baarist lahkuma. Oma kurvastuseks ei olnud ma märganud millal minu noormees baarist lahkus ning see tegi mu meele üpris kurvaks. Kuid lohutasin end selle mõttega, et viinamarjad olidki hapud.
Kogu seniks kogunenud seltskond otsustas minna edasi pidutsema lähedal asuvasse baari ja kuna mul midagi selle vastu ei olnud siis lasin end vooluga kaasa vedada.
Suur aga oli mu üllatus, kui kohale jõudes märkasin baari nurgas istumas ei kedagi muud kui oma kadunud noormeest.
Keegi meist tundis neid ja me istusime nende lauda. Ma ei osanud algul suurest õnnest sõnagi lausuda. Nii see õhtu veeres ja ma ei olnud veel temaga sõnagi vahetanud. Ta istus diivani nurgas ja paistis, et ta ei ole eriti suhtlemis aldis. Rääkis ta vähe ja oli kuidagi kurva ilmega.
Peagi oli kell juba kahe paiku ning baari hakati sulgema. Keegi käis välja idee, et kui läheks edasi klubisse jämmima. Otsustatud tehtud. Tõusin ja väljusin tänavale. Teised olid kuidagi aeglasemad ja nii ma jalutasin järgmise tänava nurgani mõlgutades omi mõtteid.
Ja siis see juhtus.
Äkki seisis see kutt minu ees. Ma tundsin kuidas seest lõi kuumaks ja isegi pea hakkas veidi ringi käima.
Esimesena hakkas tema rääkima.
"Tere siis, mina olen Rol!"
"Tere tere", tuli kuidagi hädisena tunduv vastus minult.
"Pidime vist klubisse minema või mis?" lausus tema ja minu vastust ootamata, peatas esimese takso.
Ma olin nagu puuga pähe saanud. Ei olnud ju võimalik, et see asi nüüd sellise pöörde võib võtta. Kas tõesti on ka õnn minu tänavale tulnud. Olin nagu arust ära. Tundsin, nagu ei juhtukski see tõeliselt, vaid pelgalt on see kujutlus. Kuid ometi me istusime taksos ja olime teel. Mu ees istus kutt kes mulle väga meeldis ning mu hing lausa hõiskas rõõmust. Endised mured olid nagu käega pühitud ja sõbrad koos nendega. Peas pöörles ainumas mõte - mis edasi saab?
Klubis istusime ja jõime õlut, kui temal sellest järsku villand sai ja pani käe mu põlvele ning vaatas otse silma. Ossa poiss, millised imelised need olid. Põhjatud ja sinisemast sinisemad.
Ja siis juhtus järjekordne selle õhtu ime.
"Kas läheme minu poole või on sul teisi ettepanekuid?" lausus ta häält pea röökimiseni tõstes kuna muusika oli nii vali.
Ma olin küll mõelnud, et mida siis edasi ööga teha, kuid tõele au andes, ma ei olnud sellisele mõttele küll tulnud.
Millegi pärast tahtsin keelduda ja ülejäänud öö kodus veeta. Kuid miski nagu kiskus mind talle jah ütlema. Ning nii ma sukeldusingi tundmatusse.
Jälle takso ja öine linn. Istusime kõrvuti ja vaikisime. Lõpuks kusagil Nõmme tänavate rägas peatus auto ning me olimegi kohal.
Vastu vaatas mulle hästi hoolitsetud aiaga nägus maja. Sisenesime ja võtsime toas istet.
Kogu õhtu olime ennast tagasi hoidnud ja järsku nagu paisu tagant pääsev vesi, tormasime üksteise embusesse. Kiiresti leidis suu teise suu ning käed nagu iseenesest liikusid mööda keha meeletu kiirusega nagu kardaksid kaotada ühtegi sekundit sellest ajast mis oli meile antud.
Me ei toonud kuuldavale ühtegi sõna .Kõik toimus nagu iseenesest teineteist mõistes. Peagi olid vändad kivi kõvad ja me ei suutnud seda erutust kaua enam kannatada. Üle toa voodi poole minnes vabastasime end riietest niisuguse kiiruga nagu sõltuks sellest elu. Viskusime laia voodisse ja viisime täide omad suurimad unistused. Kellelgi meist ei olnud kindlat oma osa. Me lihtsalt tegime seda mida instinkt sundis ning see oli ülimalt meeli erutav.
Väljas oli juba valge, kui me kes teab mitmendat korda tõusime ja langesime naudingute meres. Lõpuks olime nii väsinud, et uinusime vist mõlemad sekundiga teineteise kaisus.
Järgmine päev ei tahtnud me kuidagi voodist lahkuda. Kuid nagu ikka on igal asjal algus ja lõpp. Nii ka ei olnud meie erandiks.
Mina sõitsin tagasi linna ja tema pidi juba õhtul tehasesse tööle minema. Nii me teed siis lahku läksidki.
Jälle vanalinnast end leides, istusin Harju mäele ja meenutasin naeratus näol eilset. Lebasin ja lasin päikesel end hellitada, kui keegi mulle tere ütles. Avasin silmad ja mu ees seisis mu vana sõps Külliki.
"Noh, ja millega siis meie eile tegelesime, et nii väsinud oleme?!" küsis ta lai naeratus näol.
Külliki istus mu kõrvale murule ning ma rääkisin talle oma elu kõige imelisemast seiklusest.
Nagu alati oli Külliki väga osavõtlik kõiges, mis mind puudutas ning kuna me juba lapsena olime muresid ja rõõme jaganud, ei häbenenud ma sugugi omi mõtteid talle avaldamast. Niiviisi seal lesides ja vaadates pilvi üle pea rändamas ja rääkides, elasin seda nagu uuesti ja uuesti läbi. Tundsin, et olen hetkel maailma õnnelikum inimene ja tahaks seda kõigile teatada.
Kogu mu juttu peale lausus lõpuks Külliki: "Ei olnud ju need viinamarjad ühti nii hapud!"
Tõstsin pea maast ja vaatasin talle otsa naeratus näol.