Nii hea on jalutada.
Jalutada pargis. Pargis kus sa ennem oled juba miljon korda tiire teinud. Ja ikkagi ei saa küllalt.
Iga päev on just kui uue algus. Näed, et just see puu on lehe mügarikud välja ajanud ning see põõsas on väiksemaks kärbitud kui eelmine kevad.
Päike ei ole iga päev olnud helde end ilmutama ning kevadsoojus võitleb iga päev veel talve hingusega.
Vaatan inimesi ja tahes tahtmata tulevad mõtted pähe - miks nad siin on ja mitte mujal?!
Minul on küll vaba hommikupoolik, kuid kas nemad ei peaks tööl olema. Või tegelema argimuredega.
Möödun kaubanduskeskusest ning vaatamata tema suurtele mõõtudele, tekib minus sinna sisenedes klaustrofoobia hirm. Inimesi on liiga palju.
Põgenen tagasi pargi poole ning otsustan sealt mitte enam lahkuda, ennem kui töölemineku aeg käes.

Töö. Töö.
Asi milleta ei kujutaks ju elu ettegi. Ja samas on nii palju inimesi tööta. Kuidas küll nemad hakkama saavad?!
Minu töökoht asub südalinna saginast eemal, suures magalarajoonis.
Olen nii nimetatud klienditeenindaja.
Käime vahetustega tööl ning kollektiiv on, vaatamata umbkeelsetele töötajatele, päris lahe. Tüdrukud on nagu alati just kui magasini kaanelt omaniku poolt välja valitud. Nende töö on ju ainult kassas toimetada.
Poisid jälle peavad olema noored ja sitked kuna kauba vastuvõtt ja muu transpordi küsimused on nende õlul.
Olen siin tööl olnud juba mitu head aastat ning kuidagi alati on sujunud see meeskonna töö.
Alates eilsest tuli teisest osakonnast meile uus sell tööle. Ta on ka meie firmas mitu aastat tööl olnud ja valdab oma ala täielikult. Kui aus olla siis on ta üks meie firma parimaid töötajaid.
Minnes täna oma vahetusse, kuulen ma järsku tütarlapse suust, et see kutt on minu kohta mingit imeliku juttu hakanud ajama.
Ma tean kes ja mis ma olen.
Olen gay kutt ja ma ei ole selline kes seda kõigile kuulutab. Ega ka ei riietu nagu keigar. Lihtsalt tavaline vend nagu iga teine.
Töökaaslased ei tea muidugi minu olemusest midagi. Ja kui teavad, siis on osanud seda väga hästi minu eest varjata. Nagu ju alati, et tagarääkimise ajend, saab sellest kõige viimasena teada.
Päevad lähevad ning kevad järjest rohkem toimetab õues.
Samas ka meis endis, pannes meid tegutsema rohkem kui talvel.
Tööl kuulen jälle et mind on sõimatud gayks ja ei tea kelleks veel.
Imelik, mõtlen ise. Kas ignoreerida sellist loba või võtta kutt lihtsalt ette.
Huvitav, mis tal selle gay teemaga siis nii väga muret on?!
Äkki on ise gay ja püüab seda rünnetega varjata. Ennegi selliseid kohanud.
Otsustan, et jälgin teda natuke ja siis teen otsuse.

Meelega teen asja tööjuurde.
No mis!
Mees nagu mees olema peab. Riietub küll oma korpulentsuse kohta liiga liibuvatesse esemetesse, kuid sõbralik ning abivalmis igati.
Järgmine päev uus üllatus.
Jälle kurdab neiu mul kassas, et mind on ikka nii maha tehtud selle venna poolt kui veel võimalik.
Ja siis juhtus see, mida ma ei oleks tahtnud et juhtub.
Meie juttu kuulis juhataja pealt. Muidugi kutsuti mind kohe vaibale.
Mida mina rääkida oskasin. Ei saa ju mingite juttude põhjal hakata inimest kohe süüdlaseks tegema.
Soovisin, et me ise ajame selle asja joonde, ning ei ole vaja, et ülemused veel sellega tegelema hakkaksid.
Kuid asi ei läinud nii kui ma arvasin.
Aeg kulges ja mina sain ikka järjest rohkem teada mida see vend teisest vahetusest minust arvab.

Ning jälle mina juhataja jutul.
Juhatajaks on meil minuga ühevanune vallaline naisterahvas. Ma olen juba ammu vaadanud teda ja arutanud omaette, kes või mis see inimene on. Meest lapsi ei ole. Kasvatab kassikarja. Ning kõige tähtsam, on kuidagi tõre meestega ning mesimagus naistega. Loomulikult on kohe kahtlused olemas, kuid ma ei lähe neid ju kellelegi kuulutama nagu see vend teisest vahetusest.
Vesteldes temaga sain äkki suure üllatuse osaliseks.
Ta väitis, et ta teab, et ma olen gay ja ta olevat mind teatud kohtades viibimas näinud. Kuid see olevat igati norm ning taunitav on hoopis teise inimese käitumine siin firmas.
Tema jutu põhjal sain aru, et ta on olukorra lahendanud.
Järgmine päev seda poissi meil enam tööl ei olnud.