Minu Kallis. Eriti ei teagi kust alustada seda kõike. Nii palju on läbitud, nii palju on öeldud, nii palju on kogetud. Ma mäletan ikka...seda esimest hetke kui nägin sind oma arvuti ekraanil. Sa võlusid mind hetkeliselt, sinu silmad, sinu naeratus, sinu kogu olek. Tunne, nagu saatus ise juhatas minu sõrmi kui trükkisin sulle kirja "Sa meenutad mulle kedagi." Loomulikult oli see vale aga see oli ainus viis ja ainsad sõnad, mis tundusid minu jaoks piisavalt ettevaatlikuna. Eks tol hetkel ei teadnud ma veel, mis on tulevikul käepärast.

Ja siis saigi see alguse, kirjad, millel ei tundunud olevat lõppu, telefonikõned, mis kestsid mitmeid tunde. Sina, mina, meie...armunud kellegisse keda me polnudki veel reaalsuses kohanud. Juba siis olid meil ka pisitülid, vaidlused aga minu jaoks see näitas midagi, et me ei elanud unistustes, et me olime tõelised üksteisega. Ja siis meie niinimetatud lahkuminek, isegi kuigi me ei olnudki reaalsuses koos. See oli valus, ei osanudki tol hetkel kujutada ette, mis valu ma kogen tulevikus, kui see juhtub kõik uuesti.

Aeg möödus, soe Eestimaa suvi sai otsa, lehed langesid ja kätte jõudis sügis, kui järsku, kiri, siis SMS, siis telefonikõned, kõik sai jällegi alguse. Jõudis kätte aasta viimane kuu ja nii ka aasta viimane päev, pidime ju kohtuma...pidime aga ei teinud seda. Mõtlesin, et nüüd ongi kõik, sa oled läinud minu elust ja eks nii ongi parem, sest sa tead ju, ma parem lükkan sind eemale, et sul oleks kergem mind täielikult eemale tõugata.

Veebruar, pühapäev, pohmakas, ärgates üles vaatan oma telefoni - 16 vastamatta kõnet. Ja siis veel üks, mille ka võtsin vastu "Ma olen vist su ukse taga." Paanika, missugune, mina ja sellises olukorras pidin nüüd ukse lahti tegema, tol hetkel me mõlemad ei teadnudki, mis meid ees ootab. Kuigi olime täiesti võõrad, tundus, et meie hinged tundsid üksteist juba sajandeid. See öö on siiamaani minu silme ees ja järgmine päev, kui rõõmsad me olime. Siis sa lahkusid...ning tulid tagasi aga mitte enam minu juurde. Jälle, see valu, see kohutav valu, mis tundus läbima minu sisemuse igat nurka, sa olid mind maha jätnud, oma lootuste ja unistustega üksi.

Ma eirasin sind, sa kirjutasid, sa helistasid, sa SMSisid aga ma ei lubanud endal sind taas lasta oma ellu ja uuesti haiget teha. Kuid lõpuks ei suutnud ma enam, kui sain teada, et oled haiget saanud, sest kui sinul on valus, on seda ka minul. Võtsin taas selle riski ja lasin sind sisse, ootasin sind ärevusega, nii et käed värisesid.

Siis sa tulidki, sa tulid...ja sa jäid. See öö, mis on juba ammuses minevikus ei ole minu jaoks kadunud, ehk on õigus nendel, kes ütlevad, et armastus ei tea aega. Leona Lewis - Better In Time, meie...kõrvuti, kaks väikest poissi pimedas, kus ei olnudki näha üksteise silmi aga ikka teades, et me vaatame üksteist - uurime, avastame. See hirm, see kartus haiget taas saada, see oli nii valju, et seda oli kuulda lausa meie hingetõmmetes ja siis...suudlus, sellel hetkel aeg peatus, ei eksisteerinud enam ei gravitatsiooni ega ühtegi teist füüsika seadust. Sinust ja minust said...meie.

See oli imeline algus aga nagu öeldakse, mis saab kiirelt ka alguse, saab ka kiirelt lõpu. Eriti selles maailmas ja ühiskonnas, milles elame meie. Nii palju valesid, kuulujutte ja edevust. Kaua ei kestnud kui tulid tülid ja vaidlused taas üksteise järel. Me mõlemad olime kaks kadunud poissi, kes nii väga tahtsid, et kõik toimiks aga ei teadnud mida teha. Ja siis...sa läksid, jällegi läksid minu juurest.

Oled nüüd õnnelik koos oma uue armsamaga ja südamest soovin teile kõige paremat aga nagu ka sina, olen mina õppinud midagi. Seekord ei varja ma end ega enda armastust enam sinu eest, ma ei karda enam haiget saada, sest see mis tunnen sinu vastu ON armastus.

On möödud pea neljandik aastast, kui oled olnud minu juurest eemal, minu tunded sinu vastu aga pole möödunud. Las ma olla teiste edevuse laada kuulujutuks ja narriks, mul on ükskõik, ma ei hooli enam nendest, ma hoolin vaid üksnes sinust.

Ma loodan, et sa leiad selle mida otsid ja kui see ei ole minuga siis ei saa ma midagi teha, sest ma ei hakka sind hoidma kinni, kui armastad, siis pead laskma minna ja kui sa ei pöördu tagasi, siis ei olnud see saatusel plaanis. Ma ei ole kurb ega vihane, kuidas saaksingi olla. Minu hinges on armastus, mis ei lõppe ja lootusetuli, mis ei kustu.

Nüüd kõik, mis saan teha on oodata, oodata sind, et sa ei kardaks võtmast minuga selle teekonna ja leida taas oma tee koju, kus ootab sind üks väike poiss täis armastust sinu vastu.

Armastusega ja igavesti sinu.