Tõestisündinud lugu armumisest ja armastusest.

Lugu sai siis alguse kui olin seitsmeteist aastane. Sõitsin üks reede õhtu Pärnusse sõbrale külla. Olime juba varem kokku leppinud, et teeme see nädalavahetus midagi koos. Polnud ju ma teda, oma sõpra Mariot siis, juba mitu kuud näinud, sest tema elas Pärnus ja mina Tallinnas ja üldjuhul kohtusime suvel vanaema-vanaisa juures suvilates. Ühesõnaga veetsime kõik suved koos. Vahemärkuseks olgu öeldud, et Mario oli ja on hetero. Nu olgu siis, seekord otsustasime kohtuda ka paar korda talvel.

Oli just alanud koolivaheaeg ja mina, Kristian olin teel Pärnusse. Bussile jõudes ja oma kohta ülesse otsides avastasin ma, et istun kena poisi kõrval. Võtsin oma seljakoti seljast ja küsisin viisakalt, kas see koht on vaba? Saades vastuseks vaikse ja tagasihoidliku "ja" istusin poisi kõrvale. Olin kuidagi kohmetu ja tahtsin poisiga kohutavalt vestlusesse astuda aga ei osanud kuidagi. Nii ma seal siis nihelesin otsides asendit. Kuid olles pool teed vaikinud ja end ebamugavalt tundnud, ütles poiss äkki "mina olen Andrer ja käisin Tallinnas vanaemal külas". Ma ehmusin ja oskasin vaid vastata, et minu nimi on Kristian ja sõidan oma sõbrale külla. Siis rääkisimegi pikalt ja laialt maast ja ilmast vanaemadest ja vanaisadest ja sõprusest ja usaldatavusest. Lõpuks kui buss oli Pärnusse jõudnud tundus mulle, et see teine pool teest oleks võinud kordades pikem olla sest kuidagi ei tahtnud ma lahkuda sellest poisist. Meil oli kohe kuidagi väga palju ühist millest rääkida.

Aga kahjuks seal Pärnu bussijaamas viisid meie teed lahku teadmata üksteise telefoninumbreid või muud kontakti. Mina läksin sealt edasi Mario juurde, jõudes kohale langes Mario mulle kaela ja ütles, et tead kui hea meel mul sind näha on. Tal oli ja on selline komme sõpru kallistada. Mulle see meeldib ja mul endal ka natuke see komme küljes. Sõime jõime ja otsustasime õhtul välja minna. Mina veel punnisin natuke vastu sest ma polnud eriline tantsulõvi aga seekord jäi tema tahe peale ja me läksimegi. Ööklubis kadus mu sõber naistesse ja mina jäin alla ja toksisin seal mingit mänguautomati. Mõtted olid päevasel bussisõidul ja poisil kellega kohtusin. Kuid äkki kuulsin seljatagant "Tere Kristian", pöörasin ja nägin Andrerit, tõusin hoobilt ja kallistasin teda ise endalegi üllatuslikult. Ta oli algul küll natuke kohkunud kui ma seletasin, et meil selline komme sõpradega jne. Ta küsis, et kas ma tõesti pean teda enda sõbraks. Ning mina vastasin, et muidugi. Mul oli kohe väga hea tuju teda nähes. Me isegi tantsisime, kuigi jah mitte omavahel vaid mingite tüdrukutega kuigi meie pilgud kohtusid koguaeg.

Nii meil seal siis see öö möödus, pidutsedes ja lõbutsedes. Mario läks peagi koju ära ja andis oma vanemate korteri võtmed mulle. Meie Andreasega aga pidutsesime hommikuni. Teda koju saates ei tea ma isegi kust tuli see julgus mul aga ma tunnistasin, et armastan teda, ta ei vastanud selle peale midagi. Uksel vaid tänas ilusa öö eest ja ütles, et me kohtume kindlasti veel. Selle aja peale olime ka juba oma kontaktandmed vahetanud. Olles ta koju saatnud läksin Mario juurde ja heitsin ta kõrvale magama, endal koguaeg ringles peas mõte, et no mida ta sellega ometi öelda tahtis, et me kohtume kindlasti veel. Hommikul ärgates küsis Mario, et kuidas mul läks öö peale seda kui ta lahkunud oli, ma vastasin, et hästi ja sellega ka see teema lõppes. Läksime pesema ja sööma. Mario ema oli väga maitsva hommikusöögi teinud. Päeval käisin Marioga linnapeal ja poodides ja mõnel sõbral veel külas ja õhtul sõitsin ma tagasi koju. Terve tagasitee mõtlesin ma Andrerist ja hirmus tahtmine oli talle helistada aga mõtlesin, et ei tüüta teda mõnda aega. Ei tahtnud pealetükkiv olla. See järgmine nädal oli nagu üks suur piin, koolis ma midagi tehtud ei saanud ja koguaeg mõtlesin vaid temale.

Aga siis tuli reede ja helises telefon. Ma võtsin vastu ja ütlesin tüdinud ja väsinud häälega "halloo". Sealt aga rõõmus ja positiivne hääl, et tere musike, ma Tallinnas. Ma olin kohkunud ja ei tulnud sõnagi suust. Siis mingi viivitusega ütlesin, et see oled sina Andrer. Leppisime kokku, et kohtume ja lõpetasime telefoniühenduse, siis hakkasin mõtlema, et kas ta tõesti ütles kallike. Sellest ajast peale oli selge, et ma armastan teda ja tema mind. Meil oli tohutult palju ühist ja me hoidsime üksteist, me seksisime ka loomulikult kuid seda ma siin üksikasjalikult seletama ei hakka praegu. Me kohtusime peaaegu iga nädalavahetus, enamasjaos tuli tema minu juurde, me tegime kaminasse tule ja istusime tulevalgel ja jõime veini või midagi muud ja kuulasime muusikat. Meie kõige erutavam seksikogemus oli ka just kamina ees. Kuigi vahel käisin ka mina Pärnus. Ja nii see kestis neli aastat ja natuke peale veel. Ta tuli alati reedel peale kooli. Kuid ükskord ei tulnud. Ma istusin üksi kodus ja ootasin teda. Ei julgenud helistada ka. Kui olin julguse kokku võtnud ja helistasin siis ei vastanud ta ja järgmine päev oli ta telefon välja lülitatud. Alles kolme päeva pärast helistas mulle ta ema ja ütles, et Andrerit ei ole enam. Ma kukkusin põlvili maha ja ei osanud midagi öelda. Ta ema ütles, et oli autoavarii reedel ja Andrer sai surma silmapikselt.

Peale seda seisis minu elu kaks või kolm kuud. Siis suutsin meenutama hakata Andrerit ja meie koos veedetud aegu. Talletasin oma mällu kõik hea mis meil koos oli ja seda oli palju, sellest võiksin rääkida mittu pikka juttu. Kuid nüüd kaheksa aastat hiljem suudan ma sellest kirjutada, varem poleks ma suutnud. Nüüd siis kahekümne kaheksa aastasena leidsin endale just sellest jutukast uue kaaslase kes läks sama kiirelt kui tuli. Kuigi ka TEMAGA oli meil ilusaid aegu, mida meenutan siiani. TEMA jäägu saladuseks. Andrer oli ja jääb mu mõtetesse ja see TEMA vist ka, kuigi tema seda ei tea.