Meenutusi eelmise aasta suvest. Oli üks kaunis ja soe suveõhtu. Olin sel päeval üksi kodus ja tegelesin igapäevaste kodutöödega kui korraga helises telefon. Sõber tahtis külla tulla ja palus kas ta võib võtta oma sõbra endaga kaasa. Tal oleks vaja ennast hädasti pesta, sest hetkel omal võimalus puudub selleks. Ma vaikisin seepeale ja jäin oma mõttesse. Seepeale nõustusin ja jäin neid ootama. Kellaaeg oli juba üsna hiline kuid suveõhtud meil valged. Kõlas korraga see oodatud uksehelin, läksin ja võtsin nad vastu. Palusin neil tulla edasi endaga elutuppa ja pakkusin teed. Ajasime üheskoos juttu, vahetasime muljeid. Ma ei osanud ise aimatagi, et keegi mind aina tähelepanelikult jälgib. Kutile olin ma hakanud eimesest silmapilgust meeldima. Olin oma sõbralt siipalju kuulnud, et neil oli oma mehega mingi tüli kuid täpselt ma sellest teadlik polnud. Juhatasin ta peale tee joomist duširuumi ja andsin rätiku mille järel sulges ta ukse.

Hiljem me jäime üheskoos lühikeseks ajaks suhtlema ja saatsin nad ilusti ukseni. Seepeale jäin ma taas üksi nagu tavaliselt. Möödusid päevad ja nädal kui korrga tööl olles helises telefon. Ta rääkis kui palju ma talle olevat meeldinud ja tahab esimesel võimalusel minuga kohtuda. Pakkusin seda võimalust talle endapool. Alati kui kohtusime oli meil üheskoos hea olla ja pühendasime neid kauneid hetki teineteiele. Selle lühikese suvejooksul kui neid kokkusaamis võimalusi oli sai need alati ilusti ära kasutada. Jalutasime palju koos rannas ja vahetasime muljeid. Üks asi mida ma temalt selle ajajooksul kunagi ei küsind, et miks ta oma mehega tülis on. Alati kui ta mul külas käis ei olnud ühtki päeva kui poleks olnd kaasas punavein ja kingitus. Kuid ükspäev ta enam ei tulnud... See kõik oli nii ilus ja läks hinge. Meenutan kui palju imeilusaid luulelisi sõnumeid ma igal õhtul temakäest sain.

Mööduv oli nagu üks hetk, millest järele jäeb vaid mälestus.

Las igapäev olla peegeldus kaunist minevikust ja lubadus õnnelikule homsele.