See lugu meenus mul sõbrapäeval, päeval mil olin kohustatud kustutama sõnumeid mida aastate vältel olin saanud. Leidsin kauneid jutukesi tunnetest ja hirmudest. Ning siinkohal ka väike lühimeenutus.

Oli aeg nagu iga teinegi, kui sain tuttavaks ühe kena kutiga kel nimeks Tõnu. Tore kutt ning midagi nii erakordset silma ei jäänudki. Me suhtlesime pidevalt ning tegime plaane kokkusaamiseks mis ei lähenenud ega lähenenud. Minu pettumuseks jõudis ta käia, aga teistel külas.

Möödus palju pävi enne, kuniks kokku saime. See on mul selgelt meeles nagu olnuks see just hetk tagasi. Oli 02.11, hingedepäev. Väljas sadas laia lund ning olin tal rongi vastas, endal närv sees. Ma ei teadnud ju mida ta minust arvata võis sest olime teineteist piltidel vaid näinud. Vahetasime pidevalt sõnumeid kus rääkisime, et olen pabinas või kartustest eesoleva suhtes.

Rongi saabudes nägin teda juba uksel seisvat. Mul süda värises nagu haavaleht sügistuulte käes.

Tegime väikese jalutuskäigu, et teineteist rohkem tundma õppida. Lund sadas ja oli mõnusalt jahe õhtupoolik. Jalutades mööda rööpaid oli mul võimalus tema käest kinni hoida. Me vestlesime erinevatest asjadest ning leidsime teineteises mitmeid ühiseid huve olevat. Ka sain teada, et olen esimene kellega tal nii paljust rääkida on. Mu enesetunne muutus julgemaks ning liikusime vaikselt minu juurde.

Kohale jõudes olime tunde aknalual ning vaatasime õhtuse linna tuledevalgust. Vaikselt edasi minnes oli ta mu käte vahel. Teda oli nii hea hoida ning tunda ta keha enda vastas. Jõudsime ka niisama mürada, teineteist kiusata. Tore õhtu oli. Mulle meeldisid tema suudlused mis olid õrnad kuid ka julged. Tundsime end vabalt ning varem olnud pinge oli kadunud.

Öösel enne magamaminekut vaatasime "Jääaeg 2". Siiamaani seda filmi vadates meenutan korda mil Tõnu mu kätevahel oli. Kahjuks me tegelikult ei jõudnudki seda vaadata kuna sattusime hoogu teineteise uurimisel. Kallistasime, suudlesime... Heitsime riided põrandale või diivanile, kuhu iganes need sattusid. Jagasime kirge ja iha mida sel hetkel tundsime.See oli fantastiline, nagu unenäos mida sai reaalselt tunda ja imetleda. Me olime vahekorras korduvalt öö ja hommiku jooksul. Olime kuniks pidime mõlemad edasi liikuma. Ja ma kahetsen siiamaani, et ma ei jätnud ära õhtusööki, et olla temaga, kutiga kelega tundsin end nii hästi.

Möödusid päevad ning selle ajajooksul sain aru midagi... Armusin temasse ja olin üllatunud, et midagi sellist juhtud on. Tavaliselt armusin ju uisapäisa kohe, esimesest pilgust vms, aga mitte pärast koosoldud aega. Ma ei teagi mis mind tema suhtes sedasi võlus, temapoole tõmbas.

Loomulikult näitasin seda talle ka välja ning ta ootas isegi, et talle seda ütleksin. Ja ma otsustasingi, et ütlen talle ja mitte ei kirjuta msn-is vms. Tegin seda, ütlesin nagu asjalood on ning tegin seda üllataval kombel sõpradega pubis olles. Lihtsalt tundus hea aeg olevat.

Algul oli kõik tore. Talle meeldis isegi, et temasse armunud olen. Ta kuulis sõnu mida soovib igaüks kuulda. Minu kiisuke nagu ikka talle ütlesin. Kuid kahjuks tuli aeg kus ta polnud sellest enam vaimustuses. Ta armus ise ära ja kahjuks mitte minusse. Kuid mu tunded ei jahtunud ning ehk armastan ma teda ka praegu, aastaid pärast temasse armumist.

Kas armastan teda tõepoolest endiselt?