Peale nädalatepikkusi äraütlemisi klubisse mineku suhtes olin lõpuks nõus oma meelt muutma. "Meil saab nii lõbus olema." rõõmustas sõber. "Jea rait." sõnasin emotsioonitult ning viskasin musta pluuse peale ja suundusin vannituppa, kus pesta pea ja visata näkku kreem, mis teeb mu näonaha säravaks ning pehmemaks. Jõime kahepeale ära ühe pooleliitrise viina (sest kainena ei ole minu arust erilist mõtet klubisse minna) ning hakkasime liikuma.

Olen ennegi klubis käinud, kuid millegi pärast ei tõmba mind sinna üldse. Muusika on suht hea ja tantsida meeldib mulle ka, aga ikkagi on miski, mis mind eriti ei tõmba...

Pärast lühikest trammisõitu jõudsime klubi ette. Angel on minu ja mu Meelise lemmikuks välja kujunenud (see, et ma kusagil mujal käinud pole, ei oma hetkel mingit tähtsust!). Astusime sisse ning panime üleriided garderoobi. Kuna oli nädalapäev, kus mehed said terve öö sisse, siis tasusime vaid riidehoiu eest ning suundusime saali.

Vaatasin imestusega tühja saali ning küsisin valju häälega Meeliselt, et miks siin nii tühi on. "Täna on ju neljapäev! Eks kõigil ju homme tööpäev ja sellisel päeval eriti klubisse ei trügita." Ei no tore! Oleks ma seda teadnud, oleks ma edasi kodus kükitanud! mõtlesin ma endamisi ning suundusime leti poole. "Üks siider palun!" laususin baarmanile. "Mis maitselist?" tuli vastuseks. "Vahet pole!" lõin käega ning jäin oma jooki ootama. Minuti pärast ulatati mulle kihisev vedelik, tasusin selle eest ning liikusime teisele korrusele, kus võtsime istet ning jäime vaatama tantsivat kolmikut - tantsupõrandal oli kaks naist ning üks suht nunnu tüüp. Ta oli tumeda peaga, turskema kehaehitusega ning tundus olevat suht pikk.

Mõne aja pärast ütlesin Meelisele: "Valva mu jooki, ma käin suitsul!" Too noogutas ning võttis sõõmu enda klaasist. Liikusin tossuruumi suunas ning süütasin suitsu. Olin täitsa üksi ning vaatasin klaasi tagant tantsupõrandale, kus oma üllatuseks nägin vaid tüdrukuid. Hmm... Kuhu see nunnukas kadus? mõtlesin endamisi. "Hei!" kõlas järsku kõrvalt. Pöörasin end hääle suunas ning toosama kutt seisis seal ning süütas suitsu. "Oh my god! Oh my god! Ta ütles tere! Ütle ruttu vastu! Mind tabas paanika hoog, sest keegi oli lõpuks minu olemasolu tähele pannud. "Hei!" vastasin mesimagusal häälel, endal süda tagus sees nagu vormeli mootor. "Oled siin esimest korda?" päris numptsik. Awww!!! He's so cute! He's so cute! He's so cute! "Ei ole. Ma lihtsalt pole siin ammu käinud. Aga sa ise?" Ta istus mulle lähemale ning vastas: "Mina olen siin aga esimest korda." "No siis valisid küll vale päeva siia tulemiseks! Reedel ja laupäeval on siin tavaliselt poole rohkem rahvast!" "Mulle meeldibki, kui on vähem inimesi ja privaatsem!" lausus ta naeratusega. Mul jättis süda paar lööki vahele. Naeratasin kohmetult ning ütlesin: "Sel juhul oled sa küll õige päeva valinud." See öeldud kustutasin oma suitsu, tõusin püsti ütlesin, et naasen oma sõbra juurde nüüd ja väljusin suitsuruumist.

"OU MAI GAAD! Üks kutt just ütles mulle tere! Ahh, ta on nii nunnu!" teatasin sõbrale ning võtsin sõõmu siidrit. "Tubli! Sa ikka ütlesid vastu?" "Ha haa! Nii loll ma nüüd ka ei ole! Sealt ta tulebki!" Meelis vaatas suitsuruumi suunas ning automaatselt andsin talle laksu vastu kintsu, samal ajal öeldes: "Ära jõllita!" Meelis naeratas ja vastas: "Nunnu on ta küll!"

Lõpetasime oma joogid ning ootasime sobivat laulu, et tantsupõrandat rünnata. Nagu nõiaväel tuligi sobiv meloodia, tõusime püsti ja liikusime puusi keerutama.

Põrandale jõudes avastasime, et olime seal täitsa kahekesi. Mina loomulikult alguses (nagu tavaliselt) ei teinud mingeid erilisi liigutusi, vaid tatsasin ühel kohal ning tasapisi hakkasin energilisemaks minema, kuni jõudsin selleni, et avastasin, et hõõrun oma puusi vastu tolle sama tüübi vastu, kellega olin suitsuruumis lühikese vestluse maha pidanud. Vaatasin talle häbelikult naeratades otsa ning ta säras mulle vastu. Korraks läks mul jalg nõrgaks, kuid suutsin kiirelt tasakaalu taastada ning tantsisin endasi.

Õhtu jätkudes oli mul veel mitmeidki kokkupuuteid temaga, kuid ei midagi erilist selle hetkeni, kui otsustasin, et oleks aeg hakata koju liikuma, kuna homme tööpäev. Suundusime siis Meelisega garderoobi poole ning haarasime oma joped, kui järsku nagu eikuskilt ilmus välja mu McDreamy (ehk toosama suitsuruumi kutt). "Mis sa hakkad juba minema või?" päris tüüp mu käest. "Kuule pean jah minema hakkama. Homme tööpäev ning tahaks natuke ka magada." teatasin rahulikult. "Aaa. No jah." Tundsin kurba nooti ta hääles. "Aga sa võid mind koju saata!" laususin. Meelisel pidi karp lahti kukkuma. Issand jumal, mis ma just ütlesin! Oh god, kui ta ei ütleb, suren siiasamasse häbi kätte ära! "Okei! Oota, ma ütlen sõbrannadele, et lähen minema!" Ma olin täielikus šokis. TA ÜTLES JAH! Oh my god! NÜÜD oli aeg paanikaks. Astusime Meelisega õue. "Ma poleks eluski uskunud, et midagi sellist julged teha!" naeris Meelis. "See oli minulegi täielik üllatus. Siiani ei suuda uskuda, et seda tegin!" vastasin talle ning üritasin enda 200 lööki sekundis taguvat südant maha rahustada. Süütasin suitsu ning pärisin paanikas: "Mis asja ma nüüd teen! Ma ei tea millest temaga rääkida! Ou mai gaad! Ou mai gaad! Mis siis, kui ma ei meeldi talle või ta loodab tuppa saada ning ... Tead küll!" "Ah rahune nüüd maha! Küll see jutt iseenesest tuleb! Ja kui ta tahab tuppa tulla, siis ütled lihtsalt et ei saa, sest sul korterikaaslasele ei meeldi, kui sa külalisi koju tood!" üritas ta mind rahustada. "C'mon! Ta saab kohe aru, et ma valetan! Missugusele korterikaaslasele ei meeldi, kui ma kedagi koju toon?" "Võib-olla sellisele, kes tahab magada, kuna homme on tööpäev ja keda äratavad igasugused pisimadki helid?" "Aaa. No kui sa nii ütled, siis võib see kuidagi isegi usutav tunduda!" Avanes baari uks ning kutt astus välja. "Olgu, ma siis lähen nüüd koju! Tsauuu!" lausus Meelis ning astus eemale. Saatsin talle mõrvalliku pilgu ning pöördusin kuti poole. Hakkasime astuma Tammsaare pargi poole. "Muideks, mis su nimi üldse on?" pärisin kutilt. "Priit!" vastas too. "Heh! Tundsin kunagi ütle Priitu ning too oli täielik jobu!" lause lõpetatud vaatasin ta poole ning kukkusin vabandama: "Mis loomulikult ei tähenda, et kõik Priidud jobud oleksid!" Priit naeris ning vastas: "Mis sa ikka vabandad! Ega nimi ei tee inimesest inimest. Eks ta ise seda teeb ju! Aga mis sinu nimi on?" "Minu või? Mina olen Martin." "Meeldiv tutvuda Martin!" ütles Priit. "Sama siin!" Naersime.

Jutt meil ikka jooksis. Selles suhtes ma kurta ei saa. Jõudsime juba Sikupilli Prisma ette, kui meile vastu tuli kamp noori vene keelt kõnelevaid kutte. Minu süda võttis järjekordselt kiirust üles, kuna kartsin igasuguseid suuri kampasid, eriti vene rahvusest inimeste omi. Möödusime neist rahulikult. Igasuguseid nõmedaid kommentaare oli kuulda nende seast, kui nad meist möödusid ning ma ei tea, mis mul hakkas, aga hüüatasin neile järele: "Idi nahhui! Sam tõ pidr!" Kamp peatus ning pööras end ümber. Sama kutt, kes oli enne nõmedalt naerdes öelnud: "Pidr!" küsis ülbelt: "Tševo tõ skasal?" Pöörasin ka mina siis end ümber ning kordasin: "Ja skasal što IDI NAHHUI! Sam tõ pidr sranõi!" "Miks sa seda ütlesid?" päris Priit. "Mul pole õrna aimugi!" Haarasin Priidu käevarrest kinni ning panime plehku. Loomulikult jooksid ka vene kutid meile järele.

"Kuhu me lähme?" karjatas Priit hingeldades. Olime juba tükk aega põgenenud. "Mul pole õrna aimugi!" vastasin talle ning jätkasime lidumist. Tagant poolt oli kuulda igasuguseid venekeelseid sõimusõnu. Keerasime ümber nurga ning järsult tõmbasin Priitu veelkord kõrvale. Peitsime end suure prügikasti taha. Kamp pani meist tuulekiirusel mööda. Veidi maad eemal nad peatusid ning oli ikka kuulda nendevahelist suhtlemist: "Kuda ani prapali?" päris üks kuttidest. "Atkuda ja znaju? Ja što - isnavidišii tebe?" "Paprobujem tuda!" pakkus kolmas tüüp. Jooksmine jätkus - õnneks mitte meie suunas. Ohkasin kergendatult, vaatasin talle otsa ning teatasin: "Ma arvan, et nad on läinud!" Vaatasime hetke üksteisele silma ning järsku tundsin ta külmi huuli enda omade vastas. Süda puperdas meeletult. Suudlesime vaikides. Lõpuks võtsin talt kätega peast kinni ning lasin keele käiku. Mõne minuti pärast avasin silmad ning ütlesin: "Lähme ära siit!" "Okei!" vastas ta armsalt naeratades. Tõusime püsti, piilusime veendumaks, et tüübid on ikka kadunud ja jalutasime rahulikult edasi.

Jutu käigus sain teada, et ta on 23. aastane, töötab ehituspoes müüjana ning elab üksi kahetoalises korteris Lasnamäel. Kuulasin ta juttu ning mõtlesin: My McDreamy. Lõpuks ma leidsin su. Hmm... Ei tea kas mu hingeõhk on ikka normaalne? Jalutasime mööda pimedaid Tallinna tänavaid kuni jõudsime ühe maja juurde, mille ühes korteris kuulati muusikat üpriski valjult. "Ahh. Ma armastan seda laulu!" teatasin ma ning lisasin: "Tead sa seda laulu?" Priit raputas pead. "See on Shakira laul Moscas En La Casa!" Ta haaras mu oma embusesse ning kõikusime vaikselt selle laulu saatel sealsamas, akna all. Sulgesin oma silmad, et täielikult nautida seda imelist hetke ning tundsin jällegi ta külmade huulte pehmust. Poleks ta mind hoidnud, oleks ma vist sealsamas kokku kukkunud. Olin seitsmendas taevas. Naeratasin ning liikusime edasi.

Kõndisime pikka pikka aega mööda tühjasid Tallinna tänavaid ning rääkisime minevikust ning olevikust, perekonnast ja telesarjadest, kuni avastasin, et kell on saanud juba viis. "Ma arvan, et mul oleks nüüd aeg koju minna. Nii saan vähemalt natukenegi magada." ütlesin kurvalt, kuna ei tahtnud, et tänane lõppeks. "Äkki tuled minu juurde?" pakkus ta välja. Vaatasin talle kahtlase pilguga otsa. "Ma luban, et ei hakka ahistama ega midagi!" ütles ta oma nunnu naeratuse saatel. "No ma võin ju tulla." vastasin ning liikusime ta kodu suunas.

Tuli välja, et ta ei elagi minust eriti kaugel. Astusin ta korterisse. See ei olnud midagi erilist, täitsa tavaline korter ja see mulle meeldiski - ei olegi vaja mingit luksust, kui võib ka tavalisega läbi ajada. Kiskusime väsinult riided seljast ning suundusime voodisse. Soovisime üksteisele head und ning pärast üht pisikest musi uinusin ma ta käte vahel helikiirusel.

Hommikul äratuse peale silmi avades avastasin, et Priit on ärkvel ning jälgib mind. "Hommikust! Mis sa ei maganudki?" "Magasin küll. Ärkasin just mõni minut tagasi." Andsin talle pisikese musi (suudlust ei tahtnud, kuna hommikune maik suus ei ole just roosiline). Ajasin end püsti, ajasin endale kuidagi riided selga ning pöördusin ta poole: "Näen ma sind veel?" Priit vaatas mulle oma kutsikasilmadega otsa ning sõnas: "Kindlasti!" Kallistasin teda tugevalt ning lahkusin.

Nii palju siis minu kohe koju minekust! A no vähemalt sai natukenegi magada! mõtlesin endamisi õues trammipeatuses seistes. Sikutasin taskust mobiiltelefoni, valisin numbri ning jäin ootama. Hetke pärast vastas unine hääl ning laususin särades: "Sa ei kujuta ette, milline öö mul oli!"