Imelikul kombel Tauri käed isegi ei värisenud. Ta ostis ühe ananassimahla, tasus selle eest ning istus lauda. Loomulikult näoga sissepääsu suunas, et kõik saabujad oleksid kohe näha. Ärevus oli hingest kadunud. Poiss, kellega ta kohtuma pidi, jättis netisuhtluses niivõrd hea mulje, et kõik lihtsalt pidi hästi minema. "Ja välimus oli ka täitsa kena," mõtles Tauri endamisi ja lonksas järgmise sõõmu mahlaklaasist.
Sel samal hetkel astus treppidest üles Krister - pikkus 180, kaal 68, keskkoolis veidi kergjõustikuga tegelenud, nii armastas ta end kirjeldada. Juurde võinuks veel lisada pruunid silmad, võrgutav pilk ning aastaringselt tõmmu nahk. Nii oli ka see sel veebruarikuisel päeval esimeseks asjaks, mis Tauri pilgu köitis. "See on tema!" jõudis noormees mõelda vaid ning siis astus Krister tema laua juurde ning naeratas.
"Tere," lausus Krister ning istus teisele poole lauda. Tauri vaatas imestusega oma esimest homokohtingu partnerit. Jope alt koorus välja see keha, mis veel mõned aastad tagasi hoogsalt sporti tegi, need käevarred, mis sama pruunid kui enamikel alles augustis. "Kas sa joodki ainult mahla või maitseb õlu ka?" lõpetas Krister vaikuse. "Pigem juba siis siidrit," kohmetus Tauri kergelt naeratades "Ja tere ka!". Krister tõusis ning sammus leti poole. "Ilus tagumine pool ka," mõtles Tauri üleõla kiigates. Järgmine poolteist tundi möödus poistel vesteldes oma elust, koolist, kodust ja muust, mis selles vanuses juba kogetud. 6 siidrit ning mõned sigaretid oli kogu menüü. Ühtäkki haigutas Krister demonstratiivselt. "Mitte, et mulle siin ei meeldiks aga ma olen rohkem kodune tüüp," lausus ta "Ma ju rääkisin, et ma armastan kodus muusikat kuulata ja samal ajal hääletut telekat vaadata?" Tauri noogutas pea viltu käele toetatud. Täpselt ta ei kuulanudki, mida Krister rääkis, kuid talle meeldis see, mida nägi. "Äkki läheme mujale," alustas Krister uuesti juttu "Siin tuleb kohe mingi bänd lavale ja siis ei saa rääkida." Tauri noogutas ning vaikides kelmikate naeratuste saatel tõmbasid poisid joped selga, sidusid sallid kaela ja surusid mütsid pähe. Viimast tegi küll ainult Tauri, sest Krister juba põhimõtteliselt ei kandnud mütse. Baarist väljudes jäid nad nõutult maja ette seisma.
"Kuhu nüüd?" küsis Krister ning Taurile tundus, et sellega kaasnes väike silmapilgutus.
"Ei teagi, mmaaa..." kohmetus Tauri.
"Mis arvad, et kui võtaks Statoilist mõned joogid ja läheks minu poole," lausus Krister tasasel toonil.
"Võib ju kah!" vastas Tauri, varjates seejuures, et see oli pakkumine, mida oli oodanud terve õhtu.
Paarsada krooni ja mõnikümmend minutit sammusid poisid üles kortermaja treppidest, käes statoilivärvides kilekotid. Krister avas oma korteri ukse. See oli tavaline, kuid väga kena kahetoaline pisikese rõduga. Taurile avaldasid otsemaid muljet oranžid seinad ning elutoakujundus. Juba vaimusilmas nägi ta end Kristeriga sel beežil diivanil teineteise kaisus pikutamas ning hääletut telekat aeglaste vahemereliste rütmide taustal vaatamas.
"Kui kanget sa tahad?" küsis Krister. Poiss oli juba asjad lahti pakkinud ning pudelilt korgi keeranud. Vastust ootamata valas ta mõlemasse klaasi esmalt veidi kangemat ning seejärel mahla peale. Krister surus ühe klaasi Taurile kätte ning viipas laia kaarega elutoa peale, et viimane edasi astuks ja end kui kodus tunneks.
Kaks või enam tundi istusidki noormehed selsamal diivanil ning rääkisid elust avameelsemalt kui baaris. Jutuks tulid naised, mehed, autod, reisimine, sõbrad - ühesõnaga kõik mis noorte elus ikka toimub. Rüübanud viimase lonksu oma klaasist, taaskord haigutas Krister samamoodi kui baaris.
"Ma vist lähen ära magama," lausus ta peale esinemist. Nüüd hakkasid Tauri käed värisema.
"Kas mul palutakse nüüd lahkuda?" oli esimene mõte poisi peas. Krister tõusis ning jalutas magamistuppa. Kohmetuna jäi Tauri elutuppa. Oli kuulda, kuidas Krister lahti riietus ning voodisse ronis.
"Kas sa ei tulegi?" kostus teisest toast. Tauri tõusis ning kuigi samm polnud enam niivõrd sirge siis magamistuppa jõudmist see ei takistanud. Häbelikult vaatas ta Kristerit, kes oli ilusti teki alla pugenud ning vaatas ainiti Taurit. Vastust polnud raske aimata, selleks ju kokku oligi saadud. Tauri liikus vaikselt voodini ning istus servale. Kiirustamata võttis ta särgi seljast ning püksid jalast. Tuba valgustas arvuti helendav ekraan, kuid sellegi lülitas Tauri välja.
"Ah või et siuke poiss?" üritas Krister lõõpida. Tauri ikka ei lausunud midagi, vaid libistas end teki alla. Mõne minuti suutis Krister end talitseda, kuid siis lükkas ta käe Taurile pükstesse ning haaras poolkõvast riistast. Tauri võpatas, kuid ei takistanud. Mõni hetk hiljem liikus temagi käsi kaaslase püksi. Natukene aega kestis vastastikune kompimine, kuniks Tauri julguse kokku võttis ja teki alla sukeldus. Ta rebis Kristeri riista välja ning haaras selle huulte vahele.
Krister lebas vaid ning lasi Kristeril tegutseda.
"Kas meeldib?" päris Tauri hetkeks peatudes, "ma teen seda ju esimest ..."
"Lase edasi!" katkestas Krister ta ning suunas Tauri pea kätega taas riista poole.
Veidi aja pärast tuli Tauri teki alt välja ning silitades Kristerit üritas teda suudelda. Enne kui poiste huuled jõudsid puutuda, lükkas Krister Tauri selili ning tugevalt poissi käte vahel hoides sosistas läbi hammaste kõrvu: "Ma tahan sind keppida!"
"Okei ..." vastas Tauri teadmata, kui kaua kestis ta mõttepaus või, et kuidas see võiks tunduda. Ainus mida ta teadis oli, et Krister on hea ja tore ning enda avastamiseks saigi kokku saadud. Krister haaras voodi kõrvalt libesti tuubi ning asus ühe käega enda riista kokku määrima ning teisega kandis libestit Tauri kannikate vahele. Järgmisel hetkel olid Tauri põlved vastu ta rinnalihaseid ning ta tagumine pool igasuguse "kaitseta".
"Oot, sa pidi ju ainult turvaseksi harrastama!" suutis Tauri oma selgemad mõtted välja öelda. Seepeale Krister nohises ning haaras öökapi sahtlist kondoomi, keeras selja ning teeskles selle peale panemist. Loetud sekundid hiljem sisenes ta ilma igasuguse kaitseta Taurisse. Valulik grimass kerkis Tauri näole, kui riist tervenisti hooga sisse tungis.
"Pole viga," lausus Krister seda märgates "kohe läheb paremaks".
Tauri seda ei tundnud iga tõuge oli sügavam ning kiirem. Sedavõrd ka valulikum. Poisi erutus oli kadunud ning asendunud valu ja hirmuga. Kristeri tugevad käed hoidsid teda liikumatuna nii, et poisil ei jäänud muud üle kui paluda lõpetamist.
"No kannata," oli Krister hoos "kohe tuleb mõnu" Ja jätkas.
Tauri silmanurka tekkis pisar. See oli ka Kristerile ilmselt liig. Ta peatus ning keeras end selili, võttes Tauri kaasa.
"Sa juhi ise siis," püüdis ta õpetada "saad ise vaadata kui sügavale ja millise kiirusega."
Tauri oli veidi šokis ning üritaski Kristeri riistal end liigutada. Iga liigutus aga oli ebamugav ning valus. Niipea kui Krister ta oma haardest vabastas, kargas poiss püsti pomisedes "Vabandust!" ning jooksis vannituppa. Peeglisse vaadates ei tundnud ta end äragi. Kiirelt lukustas ukse ning pani dušist vee jooksma. Paarkümmend minutit end loputanud ning mõtteid kogunud otsustas Tauri vannitoast väljuda. Krister oli ikka veel magamistoas.
"Anna andeks," lausus Tauri.
"Ah, pole midagi," vastas Krister ning läks pesema.
Tauri vaatas enda ümber ringi. Kell oli 4. Ta oli võõras linnas. Ta oli joobes niivõrd, et autoga kojusõit olnuks ilmne risk. Tal ei jäänud muud üle kui minna tagasi voodisse. Peagi tuli tagasi ka Krister, kes voodisse ronides keeras Taurile selja ning ei poetanud sõnagi.
"Kas sa ..." alustas Tauri.
"Ma tahan magada!" oli Krister järsk.
Tauri kohmetus taas. Silmitses mõnd aega lage, kuid siis julgust kokku võttes keeras end Kristeri poole, lähenes ning pani käe ümber poisi. Ta kõhu- ja rinnalihased olid niivõrd head siiski silitada.
"Nende nimel annaks kõik järskused andeks" mõtles Tauri.
"Lõpeta!" ühmas Krister end liigutamata "Sa kõditad ja ei lase magada."
See kõlas nii külmalt ja kalgilt, et Tauri võttis ehmudes oma käe poisi ümbert. Ta mõistis, et leebumist pole oodata. Ta keeras Kristerile selja ning jäi hommikut ootama.

Kell oli 9. Nii näitas Tauri mobiil, kui ta uduste silmadega seda piilus. Krister magas. Vaikselt tõusis Tauri ning riietus. Kõik käis hiirvaikselt. Ta vaatas korteris ringi. Need ilusad seinad ja armas rõdu. Kõik oli muutunud. See pruun "kangelane" lebas ikka vaikselt magamistoas. Kingi jalga ajades Tauri komistas riiulile. Ähvardavalt kõikudes ja veidi lärmi tehes ta siiski pikali ei kukkunud. Kuid see ilmselt äratas Kristeri.
"Sa kohvi või mahla tahad" kostus hääl magamistoast.
"Ei!" oli Tauri jõudnud juba väliskoridori hüpata. Metalluks sulgus kõmisedes. Veel veidi uimasena jooksis Tauri treppidest alla. Minema oma kohutava eilse öö eest.
Aimata ta ei osanudki veel, et Krister ei taha temast edaspidi midagi kuulda hoolimata vabandustest, ega ka seda, et see öö jääb teda pikalt painama.