Päevad veerevad. Veerevad ja veerevad. Muud ei saa teha kui käia tööl ja tööl ning kui vähekegi aega jääbki üle, siis hävitab selle ühest kohast teise jõudmine.
Suur on liiga see linn kus ma pesitsen.
Kuid samas on siin ka huvitav elada. On mille üle imestada ja uudistada.
Eelmine elupaik oli mul ka ilus ja hoolitsetud linnake, kuid seal oli lõpuks juba nii igav ning üksluine see elu. Tundsid pea aegu iga inimest kes tänaval vastu tuli. Kui just ei tundnud isiklikult, siis arvasid teda kindlasti kusagil ennem näinud olevat.
Kuid mis on üht pidi halb on jälle teist pidi hea. Kõik peab ju tasakaalus olema.
Nii tulebki võtta abiks lisa rattad. See tähendab auto ning sukelduda sellesse suurde teede ja tänavate virrvarri.
Kuid minul ei ole autot.
Oli suvi. Augusti kuu teine pool.
Oo, suvi mu lemmik aastaaeg. Mida paremat saab olla kui soe ilm ning sumedad õhtud koos lõokese lauluga. Kuid tahaks seda nautida kellegagi, mitte üksi. Ja selles ma nägingi probleemi sellel nädalavahetuse algul.
Olin tüdinenud juba siin seinte vahel konutamisest ning helistasin sõpru läbi. Ehk keegi pakub midagi huvitavat ning tegusat. Kuid nagu kiuste olid kõik juba omad plaanid nädalavaheks teinud ning ma olingi jäetud üksi siia suurde linna konutama.
Lugesin igavusest omi kirju postkastist. Ja siis juhtus midagi uut ja imelikku mu arvutis.
Mul on messeri listis palju juhututtavaid ja ma ei tea pahatihti kellega tegugi ja see kes mulle kribas oli just seda liiki inimene.
Ta kirjutas mulle nagu me oleks juba ammused tuttavad. Kohe nagu ei saanud pihtagi kas on mehe või naisega tegu ning see võttis mul kõvasti hoogu maha. Kobamisi siis sain teada nii üht kui teist. Selgus et tegemist on ikkagi poolenisti nn meie klubi liikmega.
Tal olevat igav ning kolavat autoga niisama linnas ringi. Oi milline kokkusattumus! Mul oli ju ka igav kuid istusin kodus arvuti taga. Kui olin saanud teada ka tema muud omadused ja eelistused siis tuli kuidagi temalt see ettepanek kokkusaamise kohta. Ta olevat oma pruudiga riidu järjekordselt läinud. Uurisin milles siis asi tegelikult on. Kuid paistis et ta ei ole sellest messeris eriti nõus rääkima. Saaksime parem kokku ja räägiksime siis.
Ja siis lõin mina araks. Kas ikka saab kohe inimesega niimoodi kokku saada, kui oled temaga ainult pool tundi messeris vestelnud. Kuid tema jutu põhjal olin aru saanud et möödunud talv olime ikka pikalt ja laialt igasugu teemasid arutanud ning ega me tegelikult ei tohikski teineteisele nii võõrad olla. Saingi sellest julgust ning leppisime kokku, et ta tuleb minu maja juurde.
Kell oli juba hiline kui me kokku saime. Väljas kiskus pimedaks. Päevad võisid olla soojad ning päikeselised, kuid ööd olid juba jahedad ning kaste oli pea iga öö maha langenud juba. Paningi siis end vastavalt riidesse. Ega ma arvanudki, et see kokkusaamine meil tea kui kaua kesta.
Maja ette vuras kurvasilmne must mersu. Vinge, mõtlesin omaette. Algus on muljetavaldav. püüdsin läbi tuuleklaasi tabada inimest, kuid see peegeldus ikka vastu ja ma ei saanudki kohe sotti kes seal sees istub ja palju neid seal on. See auto ju ei pruukinud olla minu kohtingukaaslase oma.
Aken lasti alla ning kõlas küsimus. Ma noogutasin ning astusin ümber auto ning avasin ukse.
Rooli taga istus noor heleda päiline meesterahvas. Nii ma aru sain esmapilgul hämaras.
Ta kandis korrektset lühikeseks lõigatud soengut ja oli riietatud nagu oleks mingilt nooblilt peolt jalgalasknu. Kui olime tervitused vahetanud läks sõiduks. Kuid kuhu? Seda ei teadnud tema isegi ja veel vähem mina.
Ta lihtsalt pani ette et teeme linnas paar tiiru. Ja mis siis minul selle vastu olla sai.
Tean, et paljud inimesed kui lähevad närvi või vihastuvad kellegi peale, teevad erinevaid asju. Mõni hakkab märatsema ning siis kahetseb hiljem tehtut. Mõni jälle võtab kätte ning lahkub sõnagi lausumata. Võtab auto garaažist ning läheb niisama ringi sõitma.
Paistis, et sellise inimtüübiga mul hetkel tegu oligi. Rääkisime ilmast ja olust ning sõitsime mööda linna.
Mingi aeg saabusime Harku järve äärde. Mitte sinna kaldale kus inimesed tavaliselt päevitamas ja ujumas käivad vaid just vastas kaldale. Ta olevat kunagi paar aastat tagasi siin käinud ja olevat kena vette minemise koht.
Teelt keeras ära olematu tee. Näha oli laternate valgusvihus ainult rohtu muljutud ratta jälgi. Ta kartis sõita ning ma ronisin autost välja et näidata talle sõidu suunda kuna tõesti oli aru saamatu kuhu poole rada läks. Nii me lõpuks järveni jõudsime.
Ta jättis auto tuled põlema ning läksime koos uudistama kallast.
Siis saabus aeg kus ma esmakordselt sain noormeest peast jalatallani vaadelda.
Ta oli minuga ühe pikkune ning sama kehaehitusega. Ülikonna pintsak, mis ta seljas oli istus nagu valatud. Kokku võttes võib öelda kena inimene. Ja kui seni jutuks olnud teemad kiiresti peast läbi lasin, siis võis kindlalt väita, et ka korralik inimene.
Läksime läbi öise heinamaa, mis oli järveni jäänud, sahistades kõrvuti ning vesteldes.
Rääkis rohkem tema kuna minule oli see kant võõras. Jõudes kaldale selgus kurb tõsiasi, et vette minna siit nüüd küll ei saanud.
Kallas oli vetikaline ning juba kinni kasvama hakanud. Minule tekitas see ainult külma judinaid seljal, kui vaatasin seda ning mõtlesin perspektiivile siin kas või jalgupidi sulistama minna. Nii me siis pärast suitsetamist tagasi auto poole jalutasimegi.
Siis tõin mina jututeemasse tema mure. Küsisin selle kohta ning ta kuidagi ääri veeri mühatas, et see on tegelikult ääretult isiklik ning pealegi intiimne teema. Ja ta polegi nagu otsustanud kas ta tahab mulle sellest rääkida. Mõttes kahetsesin kohe oma tormakust kuna ta kuidagi tõmbus kohe endasse ning juttki jäi kuidagi katki.
Kui olime autosse uuesti sisenenud ja uued sigaretid läitnud, hakkas ta ikkagi sellest rääkima mis tal südamel oli.
Uuris ikka selle kohta kuidas ma selle esimese sammu olin astunud, mis minust gay tegi.
Ma ei ole eriline sellel teemal vestleja kuna arvan et sellised teemad on niivõrd isiklikud ja intiimsed, et nendest lihtsalt ei räägita ja kõik. Mulle pole kunagi meeldinud inimesed, kes kelgivad ja uhkustavad oma voodi alaste saavutustega. See on minu meelest nii madal ja labane. Kuid samas arvasin, et kui mina olen avameelne ehk siis ka tema avaneb ja ma saan teda aidata kuidagi tema mure juures.
Ma rääkisin talle siis kuidas see kõik oli olnud ja mis ma olin mõelnud ning tundnud ja kui palju see mulle pärast meelehärmi tõi ning kui tore oli lõpuks see vabanemine kui selgusele sain mis ma tahan ja kuidas ma seda tahan. Ta kuulas mind ning mul oli kuidagi piinlik sellest kõigest niimoodi rääkida. Ta oli mu jutustusele ikka oma küsimustega abiks ja vist ta ongi nüüd see esimene inimene kes teab minu saamisloos kui mitte kõike siis vähemalt enamuse sellest. Kujutan ette kuidas ma vaheldumisi punastasin ning takerdusin sõnades. Mõtted jooksid ju nii kiiresti peas, et ei jõudnud neid just nii ritta seada, kui soovinuks. Kui ma olin omadega lõpule jõudnud, siis olime juba ei tea mitmenda suitsu jõudnud ära tõmmata. Mul oli tunne nagu oleksin istunud alasti selle inimese ees.
Paistis, et ma olin tema nn kontrolli läbinud kuna rääkimist alustas tema.
See, mis ma järgneva tunni jooksul kuulsin, oli nii halenaljakas kui veel olla sai. Kuid samas oli see ikkagi talle probleemiks ja mitte väikeseks.
Nimelt oli ta üritanud vist magada oma tüdrukuga ja siis sellest oligi tegelikult tingitud tema rikutud meelerahu.
Tema ja ta neiu vahel oli tulnud jutuks tema suguti eesnaha suurus. neiu oli väitnud selle liig suure olevat ning oli avaldanud arvamust, et nn pimeda nokuga mehed lapsi ei pidavat saama.
See siin on kokkuvõte tema murest, kuid selleni jõudmine võttis meil tegelikult ikka oma pooltundi kindlasti aega. Kuidas sa ikka räägid niisugust asja võhivõõrale inimesele.
Ma rääkisin talle siis kõigest mis ma teadsin sellest vallast ning rahustasin tema kartusi.
Paistis et minu jutt ikka jõudis temani ning ta rahunes.
Mulle tundus see tema jutt nii naljakas ja koomiline ning nii esimeseklassilik, et ma esimese pauguga ei osanud a - d ega o - d kosta. Nii mitteloomulik tundus mulle ta jutt.
Kuid oma laituseks võin öelda, et ma kuulsin sellist probleemi esimest korda elus. Ma polnud sellisest terminoloogiast kunagi ennem kuulnud. Et võiks olla probleem selline kui üldse. Ja et selline veel takistaks lapsi saamast!?
Kuid ma ei saanud ju naerda ja naljatada ometi. Nii ma siis tegin nii tõsise näo kui suutsin ja selgitasin füsioloogiat appi võttes olukorra kentsakust. Ma kujutan ette kui imelik ma ise olin eemalt vaadatuna. Ma küll tagusin rusikaid vastu põlvi ja samas vastu armatuuri. Lihtsalt nii endast välja ajas selline jutt.
Samas vesteldes temaga ma mõttes mõlgutasin ka omi mõtteid. Miks ta mulle seda rääkis ja mis on tema motiivid. Kas ta tahab ainult minu lohutavaid sõnu kuulda või on tal midagi muud meeles.
Ja järsku tuligi ta mõttega lagedale.
Mis oleks kui lasta kellelgi seda vaadata ja arvamust öelda.
Kuna ma kohe olin kindel et see inimene vist pean nüüd mina olema, siis piltlikult kuivasin ma seal istmel küll vist rosinaks kokku. Ei olnud ma küll arvanud, et sellised etteasted mind ootavad täna õhtul või õigemini öösel.
Kuid ma sain kohe oma rahu tagasi, kui ta väitis, et ta peaks kellegi sõbraga kokku saama ja sellest lihtsalt juhuslikult rääkima.
Ma ei julgustanud ega ka lükanud ta arvamust ümber. Igaüks teab kus ta omi asju näitab ja kellele.
Ta oli nii õnnelik, et saatus just minuga oli teda kokku viinud kuna ta oli saanud rääkida sellest mis südamel ning ka murele rohtu leidnud.
Ta kiitis mind igatpidi ja see tundus mulle nii mitte vajalik. Milleks!? Ma lihtsalt aitasin tal taastada eneseusku, mis oli temas ju tegelikult niisamagi olemas. Lihtsalt mõtlesin loogiliselt ning rääkisin asjadest nende õigete nimedega. Kuid ju siis seda talle sellel ööl vaja oligi. Ma olin ise ka kogemuse võrra rikkam ning enesega rahul, et sellise inimesega kokku sattusin. Ja suutsin veel tema jaoks tema murele ravi leida.
Ja siis avaldas ta soovi kuhugi ujuma minna.
Ma vaatasin kella ja leidsin selle ettepaneku rohkem kui kentsaka olevat. Kes siis nii hilja või õigemini vara ujuma läheb. Kell näitas juba kolmandat hommiku tundi.
Kuna siin me seda korraldada nii või naa ei saanud, siis keerasime otsa ringi ning sõitsime suurele teele tagasi.
Ta pakkus ette minna Männiku karjääri ujuma. Arvasin, et kuna mul rätikut ei ole ja pükse ka mida vahetada, siis ma passiks täna. Nii me otsustasimegi minu poole sõita algul ja mind maha panna.
Kuid teel koju pidasin ma sisemas ikka suure võitluse maha. Nagu Hamletis - Olla või Mitte olla. Kuid siis juba Minna või Mitte minna.
Mõistus ütles, et ei ole vaja. Kuid uudishimu sundis ikka seda otsust kaaluma ja veelkord kaaluma. Kui olime jõudnud Tammsaare tee ja Tondi risti oli mu otsus valmis.
Jah olen nõrk.
Ma otsustasin kaasa minna. Ja kui rõõmsaks siis sai muu kaaslane, oli uskumatu.
Ta lausa säras rooli taga.
Ei läinud kaua, kui olimegi jõudnud karjäärideni, kus ma muide polnud jällegi eladeski käinud enne.
Keerasime mingile liiva seljandikule ning peatasime auto.
Väljusime et katsuda kas vesi on soe ja kas seal üldse vette minna saabki. Koht paistis olevat just selleks loodud. Kaldalt viis liivane järsak alla veepiirini. Kui olime katsunud järgi vee, olime üllatunud kui soe see oli. Vaatasin ringi ning eemal paistis olevat mingi ekskavaator millel märgutuled särasid. Kas siis siin see rahvas ujumas käibki, käis läbi pea. Ju siis.
Nagu vaikiva kokkuleppe alusel riietusime end lahti ning läksime ujuma.
Alasti.
Ujusime siia ja sinna ning olime niisama kõrini vees kuna välisõhk oli ju külmem kui vesi. Mingi aeg siis ronisime ikka kaldale ning rabasime riided ning jooksime autosse sooja.
Kujutan ette kui keegi oleks meid näinud.
Kaks alasti meest öösel ujumas seal kus tavaliselt päeval palju rahvast koos on. Ja siis jooksmas ja libisemas järsakul.
Taeva äär oli ahetamas ning oli hommikuselt hämar juba. Silm seletas värve ja muud ümberringi. Autos istudes ja kuivades kuulasime muusikat ning lobisesime niisama.
Minule ootamatult ta sirutas käe ja silitas mu keha. Minust käis nagu elektrilöök läbi.
Oli nii vaikne et isegi südamelööke oli vist kuulda. Ma suutsin ainult ühesilbilisi sõnu suust välja sundida tulema. Nii ootamatu tundus see olevat kui võtta arvesse tema eelnevat käitumist ja juttu üldse.
Käigu kangi juures kohtusid mingi hetk me käed ning kokku need jäidki päris pikaks hetkeks. Ja siis kui mõistnud mis me teeme, läksid käed lahku jälle.
Läksime välja suitsetama ning jalgu sirutama. Kus juures me ei olnud veel riideid selga saanud. Ma lausa füüsiliselt tundsin kuidas mu keha sõna otseses mõttes, millimeetri haaval läbi töödeldi teise pilguga. samas ma tabasin ka ennast seda tegevat, kuid tema keha kallal. ja see mis nägin oli meeldiv silmale vaadata.
Kõik oli nii harmooniline kui veel olla saab. Ei olnud et jalad pikad ja keha lühike jne. Ei. Teda juba teades olid tal treeninguid näinud jalad kui ka rinnalihased ja kõht. Hämarusele vaatamata võis lihasemügarikud üle lugeda.
Sisenesime ja siis toimus kõik see mis ikka kahe mehe vahel toimuda saab kui nad on teineteisest rohkem kui huvitatud.
Kui olime omadega lõpuks läbi kui kuivanud räimed, läksime jooksujalul jälle ujuma.
Lõpuks olime jälle autos ning teel linna poole.
Ma olin nii õnnelik kui ka kurb korraga. Ma teadsin, et teda ootab ees kohtumine oma tüdrukuga ning paari päeva pärast sõit välismaale tööle tagasi. See oli pöördumatu.
Kui ta oli minu majani jõudnud jätsime hüvasti ning lubasime ikka suhelda netis. Ta tänas, et ma olin tema suhtes nii osavõtlik olnud ning raske südamega sulgesin auto ukse.
Lonkisin oma trepikoja poole nagu tappasaanud koer. Miks nii? Ju siis oli peas tagumas erinevad mõtted ning taaskohtumise soov oli naa suur.
Ja saatusel oligi meie jaoks selle suve lõpul veel paljutki varuks.....