Oli kaunis kevadine hommikupoolik, kui professor Reps koos salga tudengitega sooservale jõudis. Professor oli nad siia linnast nii kaugele toonud, et karukelli ja teisi haruldasi taimeliike otsida ja herbaariumi tarbeks korjata. Siin jaotas ta salga kahepäisteks gruppideks, ikka poiss poisiga ja tüdruk tüdrukuga. Professor Reps kartis nimelt, et kui poisid tüdrukutega paari panna, jääb karukellade korjamine tagaplaanile.

Aga ajad on muutunud. Vaevalt olid Sven ja Taavi lähima puudesalu taha kadunud, kui nad korjamiseks mõeldud kotid ja korvid kus seda ja teist viskasid ja hoolsalt ringi vaatama asusid, kust vähe kuivema maalapi leiaks, et pakitsevad paugud lahti lasta.
Maalapp peagi leitud, ei olnud enam miskit pikka pidu - ruttu sikutati püksid alla ja krabati vändad pihku. Nühiti neid niimoodi natuke aega, korraga tuleb Svenile mõte - "Äkki teeks midagi paremat?" "Võiks küll, aga kus - igal pool nii märg, et pole ruumi pikaligi heita!"
Otsiti siis korraks silmadega ümbrus läbi - igal pool vaid laukad ja vettinud hein. Siis krabas Sven Taavil käest kinni ja tiris lähima männi juurde - ronime üles! Mõeldud - tehtud, ja juba nad istusidki kidura soomänni krobedatel okstel ja nühkisid teineteist, nii et koorepuru lendas.

Järsku kärgatas puu all hirmus pauk ja räme vanamehehääl röögatas: "Kas saate puu otsast alla, te kuradi inimloomad!"
Puu all seisis metsavaht Uuno, suitsev jahipüss kämblas ja pabeross hamba vahel. "Kuradi pederastikari, raisk, tuleb siia rohtu tallama, raisk, nikuvad ainult puu otsas!"
Sven ja Taavi kobivad alla, ihualasti, nagu nad on.
"Nii, davai, nüüd kobime aga minu juurde onni ja kirjutame teile trahvi avaliku korra räige rikkumise eest!"
Poisid küünitavad riideid võtma.
"Mis, ei saa te siin mingeid riideid, saadan teid niisamuti tagasi, nagu te siin olite!" räuskab metsavaht.
Ei ole midagi teha, poisid hakkavad norus astuma. Saavad meetrit sada käidud, kui vanake hakkab uudishimulikult uurima, et kas see asi siis poistega tõesti nii hea on, et seda puu otsa ronimise vaeva ära tasub. "Oo jaa, muidugi!" noogutavad Sven koos Taaviga rõõmsalt pead. Ja kui see juba nii hea on, äkki nad annavad seda ka talle, vanainimesele, proovida? No mis siis ikka, tehakse asi ära ja metsavaht Uuno nikub nii nagu noor nugis. Viimaks on siiski temalgi võhm väljas, toob kodus poistele veel tänutäheks pooliku lauale ja pistab kummalegi sajase tasku.

Kui päike hakkab õhtusse kalduma, näevad professor Reps ja tema ülejäänud tudengid, kuidas Sven ja Taavi tulevad üle soo, ihualasti ja valjult laulda jorisedes.
"Noh, kus siis teie karukellad on?" küsib Reps.

Karukellad ununesid nende seikluste juures üldse korjamata.