Pidime reedel õhtul sõbraperega Pärnu sõitma. Ööbima Valgerannas ja suvitada, suvi ju meil üürike. Sel aastal on aga ta nii ilus ja kestab juba pikalt, ei tea kaua veel, tuleb kiirustada, nautida seda soojust ja mõnusat vett.
Helistasin, et kokku leppida, mis ajal sõidame ja siis selguski, et nad ei saa tulla. Mis siis ikka, juhtub. Otsustasin siis üksi minna. Panin asjad valmis, otsisin telgi ja ostsin ka midagi söödavat kaasa.
Ja ongi laupäev ja aeg teele asuda, üksi on muidugi igav sõita, aga raadio aitab. Bensiinijaamas tegin kohvipausi ja hakkan edasi sõitma, teele pöörates ta seisab seal, käsi püsti, soov edasi sõita. Ei tea kas ka kaugele, peatun ja küsin. Selgub, et ka Pärnusse. Tore, igav ei hakka. Ta sale, valgetes lühikestes suvepükstes mees. Ajame paar sõna juttu, siis ta jääb rahulikult istmele magama. Magab nagu ikka magatakse. Saan teda rahulikult vaadata, pilk peatub ja vaatab mehepoja pealaest jalatallani üle, nii vist öeldakse. Ilus nägu, mehiste näojoontega, habe aetud, korralik mees.
Pilk peatub ka mehe sellel kehaosal, mille üle gaymehed ikka ka huvi tunnevad. Püksilukk on kergelt lahti, näha ei ole muidugi midagi, aga selle järgi, et midagi seal punnitab, tekitab erutust. Kui saaks näha või isegi ...
Sõitsin edasi, tema magas, päike paistis, ees ootas meri ja kena päike. Loomulikult tekkis unistus kõrvalistmel magava mehega seoses. Aga vaevalt küll, ta elab Pärnus, läheb linnas maha ja ongi kogu lugu ja unistusest ärkamine.
Teen teel väikese peatuse, bensiinijaamas joodud kohvi tahab välja tulla. Õige koha leidmine ei olegi nii lihtne, nii, siin, ja nüüd kiiresti välja. Oh kui hea, sain asjaga valmis, nüüd autosse ja edasi rannamõnude poole. Keeran ringi, et autosse minna ja mida ma näen. Mu reisikaaslane on ka otsustanud sama teha mis minagi. Tal toiming pooleli, endalegi ootamatult vaatan ma teda, ta tunnetab seda, aga laseb rahulikult mul ennast vaadata. Isegi käed võtab eest ära. See mida ma näen erutab mind väga, mul keha hakkab surisema. Ta sätib ennast korda ja meie teekond jätkub.
Seal ta ongi, Pärnu - suvepealinn. Mu reisikaaslane väljub ja mina sõidan edasi.
Rand, päike, palju rahvast ja ilus ilm - kõik peaks nagu korras olema. Mõte liigub ikka sellele mehele, kes alles hiljuti oli mu kõrval autos. Igav on, päev venib, aga liigub siiski omasoodu edasi.
Ongi käes lõuna ja vaja midagi süüa, sean sammud söögikoha poole ja asun järjekorda. Keegi teretab mind, huvitav, ma ei tunne siin linnas kedagi. Milline üllatus, see ju sama mees, kellega koos sõitsime. Räägime paarsõna ja ta teeb ettepaneku minna kohe ujuma ja siis tema juurde sööma. Mis mul saab selle vastu olla.
Oleme vees, saame järjest rohkem märjaks, mees räägib, et ta on erutatud ja ta ujukad näitavad ka seda, erutus kandub ka minusse. Vesi tõuseb, ujujaid on meie ümber vähe ja tunnen kuidas mu sõbra käsi kobab mu jalgevahel, tunne on meeldib. Saan tema tegevusest julgust ja ajan ka oma käe ta mehetunnuse juurde, see on väga erutatud, on mida katsuda. Teeme ennast märjaks, ujume natukene ja siis oleme juba autos, et sõita tema poole.
Ta elab omaette majas, vanemad on läinud mitmeks päevaks Saaremaale õde külastama, meie oleme majas kahekesi. Pärast meres käimist minnakse ikka dussi alla, sellise ettepaneku ta mulle teebki, taipan, mis edasi hakkab juhtuma, ma tahan seda ja me lähme kõrvalhoonesse, kus saame siia vee alla minna. Oleme kahekesi paljad kui porgandid, meie mehetunnused kenasti päikese poole vaatamas.
Mu sõber tuleb mulle vastu, paneb käed ümber ja me oleme lähestikku, hingamine muutub kiiremaks, huuled leiavad kiiresti suud. Käterätikud ümber jookseme kiiresti tuppa. Trepist ülesse teisel korrusel on tema tuba, voodi pole korda tehtud ja see ongi hea. Viskume voodisse ja me ei lahkume sealt ainult väikesteks söögipausideks ja väikesteks puhkusteks.
Esmaspäeva hommikul hakkan sõitma koju, olen väsinud, aga tunne on suurepärane, viimased suudlused ja istun autosse. Unistus edaspidisest kohtumisest jääb, jääb ka lootus, sest me oleme vahetanud aadresse. Vaatame mis edasi saab.