Olin surmani väsinud. Kuigi oli juba hilja, pidin ometi poest läbi minema, sest kõht oli tühi. Päeval jäi söömata ja see viga tuli nüüd kiiremas korras parandada. Rahvast oli üsna palju, ometi jäi mulle silma üks mees. Kõndisin temast lähedalt mööda ja hingasin ta parfüümi sisse, ta lõhnas hästi ja nägi neetult hea välja. Kassa juures trehvasime taas, ta vaatas mind, tema pilk oli soe, sõbralik, uuriv. Selle mehega oleksin tahtnud magada. Aga elu ei käinud minu tahtmist mööda. Kahjuks ...
Hommik. Kõndisin riietsusruumi, mõned mehed olid saunas ja mõned duši all. Läksin samuti duši alla, sest hommikul kodus ei jõudnud lihtsalt. Ja üldse tööl koos teiste meestega duši all käia on ikka midagi muud, näha alasti tugevaid hea treenitusega mehi ja nende võimsaid väntasid, no see oli ikka etem kui kodus üksinda veejoa all pihku taguda. Toomas kah pesi, no see oli üks meie superkutt, kahjuks täielik hetero. Nagu maailmas ikka, valitses ka meil ebaõiglus. Aga seks Toomasega oleks olnud nauding, aru ma ei saa, miks Toomas ise aru ei saanud, et võiks nagu meest ka proovida ja kogeda tõelist seksirõõmu. Aga eks igaüks ise teab, mis ta teeb. Kui ta nii vaimustuses neist naistest on, siis lasku käia. Nühkigu odavalt edasi. Ruumi sisenev Janar aga oli juba lootustandev tüüp. Kui teda õieti masseerida, siis võis temalt suuseksi ikka kätte saada. Vennike pabistas küll, et kuidas ja mismoodi, aga suutsin ta kuidagimoodi ikka maha rahustada. Ei hakka mainima, et kuna mina olin ülemus, siis ei jäänud Janar-poisil midagi eriti üle ka. Aga viimasel ajal ei pabistanud ta enam nii väga ja suutis meestevahelisest seksist isegi rõõmu tunda. Janari kiusamiseks hakkasin masseerivate liigutustega oma riista pesema, rahulikult ja kiirustamata. Kutt reageeris nii, nagu ma arvasin, läks näost punaseks ja ei osanud kuhu vaadata. Heh, on ikka noored lollid, häbenevad täiesti mõttetult, kui teine mees ikka riista näitab, siis tuleb seda vaadata. Isegi heterod ei jää 100% külmaks. Õhtul peaks teda imema, ilus vänt on kutil ...
Kell plärises, garaažiuksed avanesid ja me sõitsime välja. Nüüd olin ma teine inimene. Mõistus oli kaine, ei mingeid meestemõtteid, nägu oli karm ja andsin meestele juba korraldusi. Põles lahtise leegiga. Kas suitsusukeldujate sissesaatmine oli veel võimalik? Kuid majas võis olla inimesi, pidi üritama. Samas oma mehi ma hoidsin, võibolla just seepärast, et homo olin, hoidsin ma oma mehi rohkem kui teised. Nendega ma ei riskinud. Kohal olid juba ka maakonna omad. Hakkasime tööle. Kuumus, higi, suits, vesi. Meie tavalised saatjad. Pärast olime nagu tahma-toomased, aga rahul. Seekord ei nõudnud tuli ohvreid. Ning me ise olime terved. Nüüd võis juba lõdvemaks lasta. Viskasin nalja ja olin üldse lõbus ...
Seisin õues ja närveldasin. Oli pime. Kas Taavi oli mu ära unustanud? Mobiil oli väljas ja otsida ei osanud ma teda kusagilt. Lõpuks keeras auto õuele. Oligi minu kutt. Ta vabandas, aga mind ei huvitanud. Ma tahtsin teda. Ta oli minu oma. Tegelikult oleks ta pidanud elama koos minuga. Aga nii ilus ei võinud ju elu ometi olla. Ja nii me siis elasime ja kohtusime. Tundsin, et sellest jääb mulle väheks, aga mis ma sain parata, hea et niigi oli. Igatahes ootas meid ees magamata öö, minul polnud sest miskit, sest järgmine päev oli vaba, aga tema vaene mees pidi järgmine päev tööl olema. Muretsesin ta pärast. Tema oli ainus mees, kes mulle tõeliselt korda läks. Vahel seksisin ka teistega, aga see oli niisama, kirehoos vahel juhtus. Taavi ei kiitnud seda heaks. Aga selline ma olin ja mul vedas, et mulle nii mõistev kutt sattus ...
Magasin rahutult, mingi mõistetamatu rahutus oli. Ja siis helises mobiil. Tööl oli jama tekkinud. Janariga oli midagi juhtunud. Kiirustasin sündmuskohale. Mulle anti ülevaade. Ühe teise komando meeskonnavanem oli saatnud Janari ilma julgestuseta sisse. Niisugust viga ei tohtinud isegi päästekooli õpilane endale lubada! Olin püsti viha täis. Kutsusin tüübi kõrvale ja lihtsalt virutasin talle vastu lõugu. Täiesti mõtlematu minu poolt. Aga see mölakas oli selle ära teeninud. Edasi kiirustasin haiglasse. Janar lebas intensiivis. Valvearst tuli minuga rääkima. Äkki ei jõdnud ma enam seista. Mehine mees, aga jalad ei kandnud enam. Vajusin arsti toel koridoripõrandale. Üle 80% sügavat põletust, eluks sobimatu vigastus ...
Seisime Taaviga kahekesi Janari haual. Matused olid 2 päeva tagasi. Seisin ja mõtlesin. Ma nägin ennast kuidagi teisiti. Nägin ennast äkki rumala, hoolimatu, mõtlematu inimesena. Tundsin, et olen halb. Palusin mõttes Janarilt andeks. Siis võtsin Taavi käe ja pigistasin seda kõvasti. Vaatasin talle otsa ja küsisin eneselegi ootamatult: "Kas sa armastad mind?" Taavi naeratas, ta oskas minuga käituda. Ta tundis mind. Milline siga olen mina olnud ja kui hea on tema kogu aeg olnud. Jumal, kui rumal ma ikka siiani olin. Ja kuidas on mul vedanud, et Taavi ikka veel minuga koos on. Lubasin siinsamas Janari haual, et nüüdsest on mul ainult üks mees, ainult üks on mu südames ja hinges. Ja põlegu ma tuhaks, kui pean oma lubadust murdma ...
Ma ei murdnud seda, olin truu Taavile. Meie suhted muutusid eriti lähedaseks ja kahe aasta pärast kolisime kokku ... LÕPP